Mis on maagia?
Pähe voolavad erinevad definitsioonid, kuid ükski neist ei seleta seda sajaprotsendiliselt. Kogu maailm on maagiline; me kogeme seda näiteks siis, kui ronime mäeotsa ning vaatame allpool asuvat maastikku, või tundes vaikset rahulolu mõne „sellise“ päeva lõppedes kui kõik on kulgenud meie tahtmist järgi. Maagia on ukseava, läbi mille me astume müsteeriumidesse, metsikusse ning immanentsusse. .
Me elame maailmas, mis näib olevat pesaks kõikehõlmavale sotsiaalse ning isikliku kontrolli süsteemile, mis toidab meid pidevalt valega, et igaüks meist on üksik, abitu ja võimetu kutsuma esile muutusi. Maagia seisnebki just muutuste esilekutsumises. Muutuste esilekutsumises enda hetkeolukorras sel teel, et inimene hakkab elama oma isikliku vastutustunde tajul. Me saame põhjustada enda ümber muutusi, kui seda vaid soovime; me ei ole mingid mutrikesed kellavärgina töötavas universumis. Kõik isikliku ning kollektiivse vabastamise toimingud on maagilised toimingud. Maagia juhib meid eneseväljendusse ja ekstaasi, enesevaatlusele ja arusaamisele; meie endi ning maailma, milles me elame, muutmisele. Läbi maagia on meil võimalus kombata vabaduse võimalusi.
Kindlasti on see küllaltki lihtne? Kuid kaugel sellest, maagia on muutunud hägustatuks terve hunniku sõnade ja tehniliste terminite poolt, mis hoiavad eemal asjassepühendamatud ning annavad selle abil võimaluse neile, kes kibelevad „teadusliku“ sõnavara järele, muuta oma ettevõtmist millekski ennastupitavaks ja suurejooneliseks. Loodud on terved abstraktsed spirituaalsed kosmosed, mille keskel kõrguvad Paabeli-laadsed „sisemiste plaanide“ lego-konstruktsioonid, vaimsed hierarhiad ning „okulistlikud tõed“, mis kõik unustavad, et maailm meie ümber on maagiline. Müstilised nähtused on asetatud valesse konteksti. Me tuhnime surnud keeltes ja hauakambrites, otsides „salajast teadmust“; eirates samal ajal elu müsteeriumi, mis on igal pool meie ümber. Nii et unusta hetkeks see, mida sa oled lugenud vaimsest valgustumisest, 99. taseme maagiks saamisest ning oma sõpradele abrakadabra abil mulje avaldamisest. Maagia on üllatavalt lihtne. Mida ta võib endast pakkuda?
1.Vahendit, mille abil harutada ennast lahti suhtumistest ja piirangutest, millega sind kasvatati ja mis määravad ära selle, kelleks sa võid saada.
2.Meetodeid, mille abil uurida oma elu selleks, et otsida, mõista ja uuendada oma käitumist ning tunde- ja mõttemustreid, mis pidurdavad sinu õppimist ja kasvamist.
3.Suurenenud enesekindlust ja karismaatilisust.
4.Sinu tajude laienemist selle suhtes mis on võimalik, kui sa asud oma vaimu ja südamega asja kallale.
5.Isiklike oskuste ja tajude arendamist – mida rohkem me näeme maailma, seda enam me hindame seda, et ta on elus.
6.Lõbu. Maagiaga tegelemist tuleks nautida.
7.Oma tahtega kooskõlastatud muutuste esilekutsumist.
Maagia võib teha seda kõike, ning veelgi rohkem. See on lähenemine elule, mis saab alguse kõige põhilisemate eeldustega – Mida ma vajan ellujäämiseks? – Kuidas ma tahan elada? – Kes ma tahan olla? – ning annab seejärel komplekti kontseptuaalseid relvi ja tehnikaid nende eesmärkide saavutamiseks. Kaosemaagia on üks paljudest viisidest „maagia tegemiseks“ ning käesolev raamatuke on lakooniline sissejuhatus Kaose vaatepunktile.
Mis on Kaosemaagia?
Mis on Kaosemaagia? Tegu on hea küsimusega. Alates ajast, mil ta tungis maagiamaastikule hilistel seitsmekümnendatel, on ta algatanud palju debatte teemal, mis ta on, mis ta ei ole ning kes viljeleb teda õigesti – tundub, et säärased lõputud vaidlused on okultistide seas armastatud. Selle koha peal oleks ahvatlev laskuda pikaldasse diskussiooni maagia ajaloo teemal, mis lõpuks viiks välja Kaosemaagiani, kuid selle asemel panen ma kõik kokku ühte kõikehõlmavasse üldistusse ning väidan, et enne kui Kaos tuli lärmates ja tõugeldes areenile, oli „maagia tegemises“ domineerivaks lähenemiseks (ning on seda suurel määral ka siiani) „süsteemide“ vaatepunkt.
Mis on seega maagiline süsteem? Maagilised süsteemid kombineerivad praktilisi harjutusi selleks, et kutsuda uskumuste, suhtumiste, põhjapanevate universumimudelite (või mitmega neist), moraalieetika ning veel mõnede nähtuste abil esile muutusi. Näitena süsteemidest võiks tuua kabala, erinevad Wicca „traditsioonid“, Kuldse Koidu maagiasüsteemi koos kõigi oma kraadide, kostüümide, motode ja palju muuga ning suurenev hulk läänepäraseks muutunud „šamaaniradasid“, mis tänapäeval õilmitsevad. Lõviosa maagiasüsteemide puhul kehtib see, et enne kui sa saad hakata vehkima oma sauaga ning hüppama pea peal üles-alla kuni „valgustuse saabumiseni“, pead sa veetma kenakese hulga aega süsteemiga seotud uskumusi lugedes; õppides selle keelde ja käske; pühendudes sümbolite ja vastavuste nimekirjadele; uurides, kuidas rääkida oma kaasmaagiga; ning, mõnede äärmuslikumate juhtumite puhul, kuidas ühel ajal riietuda, kõndida ja mäletseda nätsu. Mispärast see kõik on nõnda? Maagia, nagu mõned suurtest religioossetest sõnumitest, on oma olemuselt lihtne, kuid on ohvriks protsessile, mille käigus lihtsad ideed muutuvad erakordselt keerukateks uskumusteks, mis võivad sind juhtida kaugemale ja kaugemale üldse igasugusest maagia tegemisest. Rända ajas tagasi kuhugi paleoliitikumi ajastusse leidmaks kivil istuva šamaani, kes vahib ammulisui nätske sitaseenetüki poolt pakutavaid nägemusi. Paar aastatuhandet kiirkerimisel edasi ning sa avastad „maagilise süsteemi“, mis koosneb mitmest sajast või tuhandest sõnast, hämaratest pentagrammidest ning kõikvõimalikest lisatekstidest, mis väidavad ilmselt mõne aja pärast, et uimastid on pahad.
Kaosemaagia sünd leidis aset hilistel seitsmekümnendatel. Umbes samal ajal, mil punkrokk oli tõusuteel muusikatööstuses, hakati Kaoseteadust võtma tõsiselt matemaatikute, majandusinimeste ja füüsikute poolt. Kaks nime, mida kõige enam seostatakse Kaosemaagia sünniga, on Pete Carroll ja Ray Sherwin, kuigi leidus ka teisi, kes tegutsesid tagaplaanil, nagu näiteks Stoke Newingtoni Nõiad ( Stoke Newington Sorcerors, SNS), kes põimusid hiljem läbi esimeste punkliikumiste sünnitistega.
Mõned Pete Carroll`i varajasemad kirjutised Kaose teemal avaldati Ray Sherwini poolt kirjastatud Uues Pööripäevas (The New Equinox), kus ilmusid esimesed kuulutused Thanaterose Illuminaatide (Illuminates Of Thanateros, IOT) maagilise ordu loomisest. Huvitaval kombel ei leidu IOT materjali varajasemais versioonides sellist mõistet nagu „kaos“.
Ray Sherwini Morton Press avaldas seejärel Pete Carrolli „Liber Null“`i, ning pärast seda Sherwini enda „Tulemuste raamatu“ (The Book Of Results), mis laiendas edasi Austin Osman Spare`i poolt välja arendatud väga praktilist sigilite meetodit, mis on saanud üheks Kaosemaagiaga poolt praktiseeritavaks põhiliseks tehnikaks.
Varajast Kaosemaagia arengut iseloomustas mitteametlike rühmituste lõdvalt seotud võrgustik, kes kogunesid kokku selleks, et katsetada uue voolu võimalusi. Uue Pööripäeva ilmumise lõppedes hakkasid „kaose lapsed“ oma tulemusi ning ketserlusi kajastama Chris Bray uue ajakirja, „Thoth`i lambi“ (The Lamp Of Thoth) lehekülgedel. Varajastele kaoseraamatutele lisandusid kaks lindistust: „Kaose kontseptsioon“ („The Chaos Concept“), mis arutles Kaosemaagia põhitõdede üle; ning „Kaosekamber“ („The Chaoschamber“), ulmelaadne teerajaja, mis kombineeris omavahel Star Treki, Michael Moorcock`i ja H. G. Well`si elemente. Chris Bray Nõia Õpipoisi kirjastus (Sorceror`s Apprentice Press) taaskirjastas seejärel Liber Nulli ja Tulemuste Raamatu, ning väljastas ka kaks uut raamatut, Pete Carroll`i „Psühhonaudi“ (Psychonaut) ja Ray Sherwini „Maagia teatri“ (The Theatre of Magic). Need teosed koos artiklitega kasvava IOT kaosefraktsiooni poolt tõmbasid aina rohkem inimesi katsetama uue meetodiga. Tänu Ralph Tegtmeieri jõupingutustele pälvis Kaose vaatepunkt tähelepanu ka mandri –Euroopas.
Kaosemaagia põhiline sõnum on, et maagia puhul on fundamentaalseks küljeks selle tegelikkuses praktiseerimine – nagu seksigi puhul, ei saa ükski kogus teoretiseerimist ning mõttemänge asendada tegelikku kogemust. Pete Carroll`i „Liber Null“ esitas seega vaid palja skeleti maagiliste tehnikate kohta, mida saab kasutada isiku ellu muutuste esilekutsumiseks. „Liber Null“ keskendus tehnikatele, väites, et vaatamata erinevatele uskumustele, sümbolitele ja dogmadele, on tegelikud maagiameetodid erinevatel süsteemidel põhimõtteliselt ühesugused. See, millist süsteemi sa soovid kasutada, on sinu enda vaba valik, ning neid ümbritsevad uskumustevõrgud on vahenditeks tahtmise saavutamisel, mitte iseenesest lõplikud.
Tähtsaks mõjutuseks Kaosemaagia arenemisel oli Rober Anton Wilsoni ja kompanii kirjutised, eriti need, mis koostati Diskordi Ühenduse (Discordian Society) poolt, kes austasid Erist, kreeka kaosejumalannat. Diskordlased juhatasid tähelepanu sellele, et huumor, lollitamine ja üleüldine kerge südamega suhtumine asjadesse on nähtused, mis on järjepidevalt maagiast puudunud, millel on omakorda kalduvus muutuda „väga tõsiseks ning ennasttähtsustavaks“. Okultistide seas oli (ning mõningal määral on ka praegu) tendents pidada ennast sissepühitsetud „eliidiks“, mis vastandub ülejäänud inimkonnale.
Erinevalt tervest hulgast maagilistest süsteemidest, mis kõik põhinevad müütilisel või ajaloost tuletatud minevikul (nagu Atlantis, Lemuuria, Albion jne.), laenas Kaosemaagia vabalt ulmekirjandusest, kvantfüüsikast ning igalt poolt mujalt, kust tema järgijad otsustasid seda teha. Selle asemel, et avastada ning hoida elus traditsiooni, mis ühendaks minevikuga (ning kunagise hiilgusega), on Kaosemaagia lähenemine, mis lubab indiviidil kasutada kõike, mille ta leiab olevat sobiva uskumuste või sümbolite süsteemina. See, mis loeb, on saadavad tulemused, mitte kasutatava süsteemi „autentsus“. Kaosemaagia ei ole seega süsteem – ta kasutab erinevaid süsteeme ning julgustab oma järgijaid loomi endi omi, andes sellega maagiale tõeliselt postmodernistliku värvingu.
Pole vaja vist mainida, et Kaosemaagia hakkas omandama „kurjakuulutavat“ reputatsiooni. Selle põhjuseks oli kolm faktorit: esiteks ei kiitnud „korja-üles-ja-sega“ lähenemist maagiale heaks „traditsioonilised“ koolkonnad; teiseks seostasid paljud inimesed kaost „anarhiaga“ ning teiste negatiivsete ilmingutega; ning kolmandaks tembeldati mõned Kaosemaagia teosed „blasfeemilisteks, kurjadeks ning ohtlikkudeks“; kuigi nad seda tegelikult ei olnud, võimaldas see samal ajal atraktiivset glamuuri neile, kes säärast süsti oma egole vajasid
Kaheksakümnendate keskpaik sünnitas „teise laine“ Kaose voolus. 1985. aasta oli tunnistajaks pseudonüümi taha varjuva Paula Paganini „Peamiste Kaose Riituste“ (The Cardinal Rites of Chaos) ilmumisele, mis kirjeldas üldsõnaliselt seeriat aastaajalisi rituaale Yorkshire`i päritolu Kaose Ringi ( The Circle of Chaos) poolt sooritatuna. Kahjuks oli selleks ajaks varajasem koostöö erinevate Kaose arendajate vahel teed andnud kohtulikele kanakitkumistele, kirjanduslikele mahategemistele ning isegi maagilistele lahingutele. Vähemalt mõnede jaoks kehtis suhtumine, et Kaosemaagia = hunnikute viisi raha, samas kui teised avastasid, et neil on „positsioon“, mille abil hoida kinni liikumise eestkõneleja kaitsja staatusest. Olles truu oma loomusele, Kaosemaagia jagunes ning hakkas taasarenema erinevates suundades. Jätkamaks debatti Kaose üle, tõusid esile erinevad ajakirjad: Chaos International, Nox, ja Joel Birrocco Chaos.
Chaos Internartional moodustati võrgustiku baasil, rõhutades eriliselt ideed, et toimetajakoht muudab omanikku iga numbri järel. Kuigi põhijoontes oli tegu hea ideega, põhjustas see praktilisi probleeme nagu aadressimuutused ja tagavarakoopiate omandamine ning tähendas ühtlasi seda, et iga number pidi olema põhimõtteliselt ennast ise ära tasuv. Chaos International elas üle viis toimetajavahetust, peale mida ta läks Ian Readi kätesse, kes on tegelenud selle väljaandmisega sellest hetkest alates. Chaos International on nüüdseks arenenud üheks parimaks laialt levinuks innovaatilisi maagilisi ideesid kirjeldavaks ajakirjaks.
Ajakiri Nox kerkis esile Lõuna-Yorkshire`i metsikust loodusest, et serveerida segatud kokteili Kaosemaagiast, Kurakäeraja materjalidest ning teleema-alastest katsetustest; ning küpses oma arengus üheks parimaks ajakirjaks, mis avaldab eksperimentaalset maagiat laiapõhjalistest allikatest. Pärast oma loomist on ta liikunud A5 formaadilisest „fännziinist“ pehmekaanelise raamatu staatusesse.
Joel Birroco` Chaos International tõi debatti Kaose üle situatsioonilise vaatenurga ning tabas ära Kaoses peituva glamuuri. Eksperimenteerimine muutus sellega seoses vältimatult moeaksessuaariks, ning ajakiri jätkas seejärel erinevate maagiliste „juhtide“ paljastamisega ning tervele trobikonnale kreeka küünikutele omase innukusega nende purukskiskumisega.
Vaidlus Kaosevoolu edenemise üle oli raevutsemas nende ajakirjade ning Lamp of Thoth`i pinnasel. Ühes ajakirjas pillatud argumendid võeti kähku omaks teiste poolt ning erinevate asjaosaliste liitudes kujunesid välja konkureerivad osapooled, kuigi liitumine Birroco ikonoklastilise vaatenurgaga Kaosele osutus hiljem taktikaliseks veaks, kuna ta töötas oma „liitlaste“ egosid üles ainult selleks, et neid hiljem taas alla tirida.
1986. aastal avaldas S.A. Press Julian Wilde`i „Kaosemaagia loitsuraamatu“ (Grimoire of Chaos Magic), esimese Kaosemaagia teemalise üllitise väljaspool Sherwini/Carroll`i ringkondi. Vaatamata tugevale kriitikale teiste Kaose gruppide poolt ei astunud härra Wilde kunagi esile oma ideede selgitamiseks, ning tegelikult polnud temast sellest ajast alates üldse midagi erilist kuulda. Loitsuraamat lahknes drastiliselt teistest lähenemistest Kaosele, väites, et Kaosemaagia on iseeneses „süsteem“.
Loitsuraamatule järgnes lindistus „The Chaosphere“, ning mõni aeg hiljem teine raamat „The Apogeton“, kirjutatud Alawn Tickhilli poolt, kes reklaamis seda kui „Kaose manuaali“, kuigi raamatul endal oli Kaosemaagiaga vähe ühist. Mitte ükski neist avaldustest ei saanud teiste Kaose fraktsioonide poolt eriti sooja vastuvõtu osaliseks ning kõnealune „kolmanda laine“ arenguetapp sumbus järgnevalt teravatesse väljaütlemistesse ja kulissidetagusesse kanakitkumisse.
1987. aasta lõpuks oli üks veidramatest Kaose grupeeringutest, Lincoln Order of Neuromancers (L.O.O.N.) kuulutanud Kaosemaagia „surma“ , väites oma vabalt koostatud „kettraamatus“ „Apikorsus“, et „Kaosemaagia on juba surnud, ning ainuke vaidlus käib edasi raisakotkaste vahel selle üle, kes saab suurimad kondid“.
Selle väljaütlemisega ühines ka Stephen Sennitt, ajakirja Nox toimetaja. Tagasivaates jääb kaheldavam mulje nagu oleks Kaosemaagia „surnud“; pigem oli palju aastaid kestnud raevukas debatt muutunud igavaks – see oli jõudnud punkti, kus konstruktiivne kriitika oli taandarenenud pelgaks sopaloopimiseks. Näib, et mõned Kaose maagid võib-olla kainestasid endid ning taipasid, milles kogu jama oli. Selleks ajaks oli Pete Carroll hakanud reformeerima IOT`d Paktiks (The Pact), mis rajas templeid Ühendkuningriikides, USAs ja Euroopas. IOT`sse suhtutakse kui „tõsiste“ Kaosemaagide ordusse umbes samalaadselt, nagu OTO on olemas „tõsiste“ telemiitide jaoks. Kirjutamise paiku oli IOT Paktil aktiivsed templid Suurbritannias, USAs ja Euroopas ning paistab, et vaatamata Pete Carroll`i hiliseimas raamatus „Liber Khaos – The Psychonomnicon“ üldsõnaliselt kirjeldatud ilmsele hierarhilisele struktuurile, paistab selle lõdvas ülesehituses olevat palju arenguruumi uutele arengutele ja eksperimenteerimistele.
Olles heitnud tagasivaate Kaosemaagia arengule, võime me nüüd pöörduda selle põhimõtete uurimisele suuremas sügavuses.
autor ajahämaruses kaotsi läinud, kes oskab vihjet anda, olge nii kena.