Uuspaganlus ehk uus-paganausk on peamiselt nn linna-intelligentsi seas leviv nähtus, mis ei kujuta enesest just levinuimat ideoloogiat, kuid on olemas, kirjutab V.A. Shnirelman oma artiklis “Religiooni omaksvõtmine: uuspaganlus Euraasia avarustes”,www.religio.ru
Kõige esimesed paganliku religiooni rajamise ideed esitati ilmselt 15. -16. sajandil anonüümse saksa autori “Raamatus saja peatükiga”. Sellest ajast on analoogse mõtte peale tulnud paljud rahvuslike liikumiste tegelased uuesti ja jälle.
Miks? Rahvuslusest tehakse kõikide inimlike püüdluste siht ja kese. Inimene olevat isiksus ainult tänu oma rahvusele ja rahvuslikkus arvatakse kohustuseks kõiges, millega kokku puututakse, alates majanduslikust sfäärist ja lõpetades poliitilisega. Majanduskeskkonnas kaasajal rahvuslik moment kaob, järelikult peab see minema üle vaimsele tasandile ja eriti otsib see endale peatuspaika poliitilises, sotsiaalses ja kultuurisfääris.
Unikaalse identiteedi otsingute pärast eelistatakse maailmareligiooni asemel kohalikku, see omakorda viib maailmareligiooni natsionaliseerimisele või oma paganlike juurte otsimisele ja paganliku üldrahvaliku religiooni loomiseni. See ei ole siis mingi “vana asi”, vaid uus, jupikestest kokku konstrueeritud “uus”. Hämmastav on, et sellise uue paganreligiooni konstrueerimisega tegeleb reeglina linnaintelligents, kelle jaoks religioon on enam hinnaline kultuuripärand kui midagi muud.
Vene natsionalistid on muuseas natsionaliseerinud õigeusu, mida juba ammu nimetatakse “vene õigeusuks” ning mille ehtsaks tõendiks on ultraortodokside välja antav ajaleht Kolokol, kus räägitakse “meie Vene Jumalast” (1997, nr. 43). Levinud on ka väited, nagu oleks igal rahval oma Kristus ja et vene õigeusk erineb juurteotsteni kõigist kristlikest konfessioonidest.
Mõned vene patrioodid väidavad koguni, et Kristus oli venelane, osseedi mõttekaaslased püüavad tõestada Tema osseedi päritolu, üks tshuvass samastab Kristuse kohaliku paganliku jumala Keremetiga, assüürlaste seas levib versioon, nagu oleks Jeesus olnud sünni poolest assüürlane.
Kuid selline omistamiskomme ei kehti ainult kristluse suhtes. Vene paganausulised loevad isegi “prohvet Zarathustrat” slaavlaseks ja aarialaseks, kinnitades seejuures, et nende õpetus rajanevat kristlusel, islamil ja judaismil. Teiste sõnadega - tehakse katseid maailmareligiooni kohalikku vormi vajutada ning üritatakse kohalikke uskumusi ja kombeid “rahvusliku vaimsuse” huvides üles äratada.
Just nimelt sellisel kujul võib täheldada paganluse taassündi, mis on tegelikult kunstlikult loodud - moodsaid nõudeid väga korralikult silmas pidades.
Paljud selliste uuspaganlike voolude loojad mitte ainult ei teadvusta, vaid ka tunnistavad nimetatud fakti. Pärast “autentismi” ja “Vene Veeda” õpetuse loomist on peterburlasest arst S.P. Semjonov kinnitanud, et kristlus olevat end ammendunud ja sellepärast tuleb XXI sajandi inimestele uus õpetus luua.
Eriti iseloomulik on, et religiooni mõistab mees ainult rahvusliku, eelkäijate pärandile toetuva ideoloogiana.
Vene ja ukraina uuspaganlus
Ei ole raske märgata, et paganaluse juurde tagasi pöördumise protsess haarab enamalt jaolt kristlikke piirkondi ja jätab peaaegu puudutamata islami mõjuala, teiseks on see tihedalt seotud rahvusliku liikumise äärmusliku tiiva olemasoluga.
Ent uus paganausk esineb erineval kuju ning on taastekkinud erinevatel kümnendite (20-30. aastad Armeenia ja Lääne-Ukraina; 70.-80. aastad Venemaa, Leedu ja Läti; 90. aastad Kesk-Volga rahvad). Oma rolli selles on mänginud emigrandid, rahvaluulepärand, seotus ksenofoobiaga jne.
Venemaal ja Ukrainas kujunes liikumine välja kohalikul pinnal 1970.-1980. aastatel. Sel oli mitmeid allikaid. Esiteks avastasid uuspaganausulised terve 19. sajandist pärit slaavi orientatsiooniga ajaloolise kirjanduse kihi (“slaavi koolkond”), mille metoodika selle nõrkuse tõttu kaasaja õpikutest välja on jäänud. Teiseks avastasid selle pseudoajaloo-kihi diletantidest välisautorid. Kolmandaks peetakse uuspaganluse käsiraamatuks võltsingumaigulist teost nimega Vlesova kniga. Neljandaks toetuvad siinsed paganausulised “ajaloolistele töödele”, kirjutatud 40. lõpul, 50. alguses. Viiendaks haaravad need kinni ka uusimatest arheoloogilistest ja lingvistlistest avastustest ning lõppeks, kuuendaks, ei eita nad seotust Hitleri-Saksamaa teooriatega.
Lääne-Ukraina uus-paganausu isa on emigrandist literaat Lev Silenko.
Pärast sõda Kanadasse sattunult tegeles ta Ida-religioonide, eelkõige hinduismiga ja alustas 1964. aastal emigrantide seltsides USAs ja Kanadas “ukraina põlisusu” õpetamist. Tema rajatud on nativistlik kirik Runvira.
Venemaal tekkis Vlesova Knigast inspireeritud uus-paganausk samal ajal krishnaismiga 1970.aastal. Esimene oli algul ülipopulaarne vene natside seas, kes võitlesid “ülemaailmse sionismiga” ja samastasid kristlust judaistliku õpetusega ja üritasid leida kristlusele eelneval ajal valitsenud “tõelist vene vaimu”.
Loomulikult viis see üsna pea “aaria ideeni” ning natsi-ideede juurde tagaspöördumiseni.
90. aastate algusest on Venemaal kujunenud välja kindel uus-paganausu struktuur: on tekkinud vastavad vaimulikud liikumised ja kogudused, isegi vastaval maailmavaatel põhinevad poliitilised parteid.
Paljude Venemaal elavate väikerahvaste jaoks näis kosmopoliitiline kristlus rahvusliku faktori teisejärguliseks surujana, sest kristlust kehastas nende jaoks vaid vene õigeusu kirik.
Vene uus-paganausulised eitavad kristlust, sest oma vägivallast hoidumise jutlusega nõrgestavat see vaimu ja ei lubavat koguda end võitluseks “ülemaailmse kurjuse vastu”.
Vene uuspaganatel on koguni oma “vaenlane”. Nad on kindlad ülemaailmses juutide vandenõu olemasolus ja arvavad, et kristlus on loodud juutide poolt ainult ühel eesmärgil: et orjastada kõiki ülejäänud maailma rahvaid. Vene õigeusu ajalugu näevad radikaalsemad uuspaganad “musta plekina”, sest kristlik kirik on alati demonstreerinud oma rahvuspiire ületavaid püüdlusi, samuti ei meeldi rahvuslastele kristlik leppimisele kutsuv moraal, sest nemad on valmis oma ideaalide eest lahingusse sööstma, välistamata relvastatud võitlust ja koguni verevalamist. Kõige enam veetleb rahvuslasi militaarsuse vaim - neil ei olevat vaja mitte kannatavat, vaid võitlevat Jumalat.
Tagasipöördumine paganluse juurde on peaaegu kõikjal endise NL territooriumil olnud seotud rahvusluse äärmusliku tiivaga ja pole imekspandav, et paljud radikaalsed poliitilised liikumised kasutavad seda oma ideoloogiana. Venemaal on enam kui kümme parteid ja liikumist, mis tunnustavad uuspaganlikke tõekspidamisi, sh. antisemitismi ja rassismi.
V.A. Shnirelman
Vene keelest lühendatult ja toimetatult Tiina Eier