Loomulikult ootavad inimesed, et eelkõige kuulutaksid end satanistideks rockstaarid ja shokiartistid (seejuures suuresti satanismi mainet kahjustades), kuid kes veel kuuluvad nende hulka? Sellele küsimusele on väga raske ühest vastust leida. Peamiseks põhjuseks on see, et maailm on täis inimesi, kes jutlustavad satanismi, omamata samal ajal vähimatki ettekujutust satanistlikkust filosoofiast. Samamoodi leidub satanismi kirjeldavaid hulgalisi "eksperte", kes tegelikkuses pole nähtuse kohta läbi viinud mitte ühtegi uuringut.
Üks inimene kes, omades küll tugevat kristlikku tausta, püüdis asjasse süveneda, on Craig Hawkins, kelle artikkel "The Many Faces of Satanism", ilmus ajakirjas "Forward magazine" (praeguse nimega "Christian Research Journal"), sügis 1986.
"Tõepoolest, mõned satanistid sobituvad stereotüüpidega, kuid paljud ka mitte. Tegelikult on mõned satanistid edukad karjääriinimesed, ning suur osa neist on küllaltki hästi kohanevad, atraktiivsed ja intelligentsed inimesed. Sataniste leidub kõigis eluvaldkondades.
Samuti ei saa öelda, et satanism on rangelt organiseeritud, ühtse struktuuri, uskumuste ja tegevusega religioon, nagu mõned kalduvad arvama. Enamus kohalikke rühmitusi omavad suuremahulist autonoomiat, teineteise vahel lävimata. Mõned grupid küll suhtlevad omavahel, kuid ainult oma organisatsiooni piires ning mitte satanistidega väljastpoolt nende liitu."
Et leida vastust küsimusele, pöördugem James R. Lewise, Wisconsini ülikooli filosoofia- ja usuteaduskonna dekaani poole. Ta kirjeldab oma uurimistulemusi ühes kohalikus religiooniajakirjas ning see on ilmselt üks vähestest usaldusväärsetest kaasaegsetest töödest satanismi demograafia alal.
"Keskmine satanist on vallaline, valgenahaline meessoost isik kahekümnendate aastate keskpaigus ning mõneaastase ülikooliharidusega. Ta avastas endale satanismi millegi läbi, mida ta luges keskkoolis, ning on olnud eneseteadlik satanist rohkem kui seitse aastat. Kasvatatuna kristlasena, oli ta enne satanismini jõudmist tegev mõnes teises religioosses grupis. Tema nägemus Saatanast on isikustamata jõud segatuna humanismiga, ning ta harrastab maagiat. Keskmine tegevusaja pikkus satanistina ning nende sisukad vastused provotseerivatele küsimustele näitavad, et tegu ei ole kaugeltki mitte noorte mässajatega. Paljud satanistid on mõtlevad inimesed, kes - hoolimata faktist, et nooruse mässumeelsus oli alguses tõukejõuks- näevad satanismis eelkõige küpset religioosset valikut."
Lewis ei ole kindel, kui paljud inimesed on tegelikud satanistid. "Ühe uurimuse järgi tegelevad satanismiga 3% noortest täiskasvanutest. Teise uuringu kohaselt, mis viidi läbi Utah sotsiaaltöötajate abil, 20% inimestest tõi välja teismeliste satanistide tegevust," ütleb dr. Michael Langone, psühholoog ning American Family Foundation`i peadirektor. Asutus tegeleb religioonide ja kultuste alase info kogumise ja väljastamisega. Loomulikult on see ebatäpne viis saada andmeid satanistide arvukusest, eriti sellises eelarvamustega täidetud kohas nagu Utah. Langone kirjeldab, et satanistide ajakirja "Black Flame" peatoimetaja kommenteeris mulle antud hinnanguid järgnevalt:
"Iga ajakirja väljalase müüb umbes seitse kuni kaheksa tuhat eksemplari. Kui isegi pool ajakirja lugejatest peavad end satanistideks, siis suurendaks see hinnangulist aktiivsete satanistide arvu päris kenasti. Ma oletan, et natuke üle poole nendest seda teevadki. Lõviosa müügist viiakse läbi Põhja-Ameerikas, müüdud eksemplaride arvult järgnevad Ühendkuningriigid ja Skandinaaviamaad."
Jämedakoelise ettekujutuses satanistide hulgast annab ka Esimese Saatana Kiriku foorum, kus praegu on 1200 liiget. Arvestagem jällegi, et tegelikud satanistid võivad neist olla umbes pooled.
See hulk ei ole kuigi aukartustäratav, kuid milline on nende inimeste vaimne seisukord? Kas satanism hävitab neid või muudab hoopis paremateks? Edward J. Moody teadustöö "Magical Therapy: An Anthropological Investigation of Contemporary Satanism" väidab, et efekt on olemas, kuid vaevalt saavat öelda, et see mõjuks neile negatiivselt.
"Satanismi ja musta maagia kasud nõiale või maagile on ilmsed: ta on vähem ärevam või kartlikum, ta on rohkem sotsiaalselt võimekas, ning ta on tihti edukam paljudes tegevusvaldkondades tänu oma arenenumatele suhtlemisvõimetele."
Lewis, suheldes asjaosalistega teismeliste ja satanismi vaheliste seoste teemadel, pöördus Satanic Media Watch`i webmasteri
poole terve hulga e-mailidega. Too vastas muuhulgas, et "iga Internetis oleva tõsise satanisti kohta on arvatavasti võimalik leida kaks teismelist, kes kuulavad hevimuusikat, pole kunagi lugenud midagi satanismist ning kellel on probleeme oma eraeluga. Hevimetal- teismelised, kes viljelevad vandalismi, moodustavad kohalikke kampu ega tule Internetti. Samuti oleks äärmiselt raske võtta neid mingi vaatluse alla. Teatavasti on olemas mitmeid satanistide tüüpe, kuhu sobivad ka paljud stereotüüpsed teismelised. Kui seda ei võeta arvesse ja maalitakse avalikkusele vale pilt satanismist, hakkab too süüdistama tõsiseid sataniste teismeliste sooritatud tegude eest."
Toimetaja puudutas sellega olulist teemat. Teismelised on üks kõige kuritegelikemaid vanusegruppe USAs. Heitkem pilk statistikale:
Noorte Riskikäitumise Uuringus, mis viidi läbi USAs 1999. aastal, küsitleti keskkooliõpilasi nende käitumiskogemuste suhtes eelneva kaheteistkümne kuu jooksul:
o Veidi üle 14 protsendi õpilastest olevat olnud vähemalt korra elus füüsilises kokkupõrkes kooli territooriumil;
o Peaaegu 8 protsenti oli vigastatud või ähvardatud relvaga kooliterritooriumil;
o Neli protsenti teatasid pöördumisest arsti või õe poole füüsilisest võitlusest tulenenud vigastuste asjus.
Lähtudes Ameerika Noorte Vägivalla- ja Psühholoogiakomisjoni andmetest on laste väärkohtlemine, vanemlik hoolimatus või negatiivsus laste suhtes, vaesus, perevägivald ning narkootikumid kõigi muude tegurite hulgas need, mis tõukavad teismelisi vägivaldsele käitumisele. Küsimus oleks: oletagem, et 8 protsenti teismelistest on vägivaldsed, ja kaks protsenti satanistid - kas sel juhul oleks vägivaldseid teismelisi 8 protsenti? Kui see väide oleks vale ning me leiaksime, et hoopis 35 protsenti teismelistest satanistidest on vägivaldsed, siis oleks meil põhjust arutleda satanismi "negatiivsete mõjude" üle. Kahjuks pole keegi selliseid uuringuid teostanud. Üks vähestest leitutest on Damphousse`i ja Crouche`i oma, mis põhineb Texase Noortekomisjoni vaatlusel kuue kuu jooksul 1989. aastal ("Did The Devil Make Them Do It?: an Examination of the Etiology of Satanism Among Juvenile Delinquents. Youth and Society, detsember 1992). Selle kohaselt olid vähem kui 10 protsenti seaduserikkujatest, kes toimetati riiklikesse kinnipidamisasutustesse, varem olnud seotud satanistlike rituaalidega. Veelgi enam, uurimuses sisaldus märkus, et märkimisväärne vahe "satanistide" ja "mittesatanistide" kuritegude iseloomude vahel puudus. Nende ülevaade sisaldab järgnevat: "Uurimine tegi selgeks, et kuigi satanismi toitvad sotsiaalsed põhjused on sarnased muud laadi kuritegelikku tegevust põhjustavatega, näitavad kindlad mustrid, et ainult teatud omadustega noored järgivad seda. Satanismiga tegelevad rohkem kaukaasia päritolu noored kui mustad ja latiinod, ning asjaga tegelejatel on suurema tõenäosusega kõrgem intelligentsitase ja kujutlusvõime."
algallikas: http://www.satan4u.8m.com