Satanismi üheksas käsk ütleb, et Saatan on kristliku kiriku suurim liitlane ja sõber - kelle teise kaela kõik maailma kuri ajada ja kelle teisega hirmutada inimesi sõnakuulelikkusele. Sellega muudavad nad isegi "satanismi" kui sellise definitsiooni lahtiseks - kristlus lükkab paganluse, satanismi ja nõiduse muidugi kõik ühte patta, kuid sellest ma neutraalse tooni säilitamise huvides ei räägi.
Mis siis ikkagi on satanism? Kes on see "õige" satanist ja kes vaid poosetaja? Siin käsitlen ma kahte kõige levinumat ning kaasajal tuntumat satanismi "stiili". Kusjuures mõlema stiili esindajad peavad teise stiili omasid kristlastega üheväärseks (keda nad ühiselt põlgavad) - üks ütleb, et teine poosetab, teine ütleb, et esimene on nõrk ja arg.
Eellugu: LaVey elulugu,
"Saatanliku piibli" loomine ja sisukord
LaVey
Oma järgijate poolt Mustaks Paavstiks nimetatud Anton Szandor LaVey ise räägib, et tema tee Saatana Peakiriku juhiks sai alguse orelimängija elukutsest. Laupäeva õhtuti mängis LaVey karnevalil, kus mehed vaimustunult poolpaljaid tantsijaid vaatasid. Pühapäeva hommikul aga mängis ta kohalikus kirkus, kus täpselt needsamad mehed olid vaguralt koos naise-lastega oma pattude ja himura loomuse eest andeks palumas. Järgmine nädalavahetus aga kordus kõik uuesti.
Sealt jõudiski ta järeldusele, et kristlik kirik on üles ehitatud valskusele ja silmakirjalikkusele. Ehk nagu ta ise ütleb: "Siis saingi ma aru, et kristlaste kirik põhineb silmakirjalikkuse ning et inimese ihar iseloom lööb alati välja, ükskõik kui puhastatud või läbipiitsutatud ta Hüvakäeraja religiooni poolt ka poleks."
Sellest hetkest oli tema elutee otsustatud. Kulminatsioon saabus 1966. aasta aprillikuu viimasel päeval - volbriööl, kõige tähtsamal nõiakunsti pühal. Iidsete timukate eeskujul ajas LaVey oma pea kiilaks ja andis teada Saatanakiriku loomisest.
"Kuna lihalike asjade kummardamine pakub naudingut, olgu olemas ka suurejooneline ihade tempel!" kuulutas ta.
LeVay mõistis, et Musta Missa ülesanne - mõnitada kristlust - on aegunud ning pühendas oma tähelepanu ilkumise ja irvitamise asemel pühitsemisele ja puhastamisele: saatanlikud pulmad, mis pühitsesid lihalikke rõõme, saatanlikud matused, kust puudusid vagatsevad labasused, jne.
Ei läinud kaua, kui LaVey sattus meedia huviorbiiti. Saatan, nagu ütles Burton H. Wolfe, on kuum ning alati minev teema. LaVey jutlustas kõigile, kes vähegi kuulata viitsisid, et tema ja ta järgijate jaoks ei ole saatan traditsiooniline saba ja sarvedega mehike, kes kolmhargiga askeldab, vaid pigem looduse tume jõud, inimloomuse pimedam külg, mille mõistmiseni inimkond alles hakkab jõudma.
LaVey'd hakati kutsuma televisiooni esinema, tema abi ja nõuanded muutusid hindamatuks saatanast pajatavate filmide tegemisel. Ent peagi tüdis LaVey sellest kõigest ning jagas kogu rituaalse ja religioosse tegevuse laiali grottidesse üle kogu maailma ning pühendas ennast kirjutamisele, loengutele, õpetamisele ning oma perekonnale.
Sellel rahulikul perioodil kirjutas LaVey raamatud "Saatanlikud Rituaalid", "Täielik nõiakunst" ning muidugi oma peateose, "Saatanliku Piibli". Satanismi populaarsus aga muudkui kasvas ja kasvas ning konservatiivne meedia paiskas välja ühe hirmuloo teise järel sellest, kuidas "Saatanliku piibli" läbimüük noorte seas on suurem kui kristlike piiblite müük. Kindlasti mõtles paavst 1974. aastal just nimelt LaVey'd, kui ta ühel oma proklamatsioonil kuulutas, et "Saatan on elus ning kehastunud ühes inimeses - elavas, tuld purskavas ja kurjust levitavas karakteris."
Satanism loeb enda teeneks, et kaasaegne ühiskond on muutunud vabamaks, et pead on tõstmas uuspaganlus ja hedonism. Mina julgeks selles kahelda, sest kõik need protsessid said alguse juba enne satanismi tõusu ning pigem on satanism ISE nende protsesside vili. Kuid see on vaid minu arvamus.
Saatanliku Piibli loomine, sissejuhatus ja ülesehitus
LaVey enda sõnade järgi kirjutas ta selle raamatu selleks, et teha midagi "asjalikku", mis ei oleks "vagatsev pettus, süüst tingitud ekslemine ja jama".
Sissejuhatuses ütleb ta: "Siin on sulle saatanlik mõte tõeliselt saatanlikust vaatenurgast." Ehk siis vastandab end kategooriliselt kõikidele teistele satanismi, paganluse ja nõiakunsti vooludele nii nende kui paljude teiste sõnadega.
Eessõnas tuleb korraga sisse võrdlus odinismi ja Ragnarökiga: "Nii nad ("hüvakäereligioonide" järgijad üleüldse, mitte üksi kristlased) siis ühendavad kõik "vennalikus" üksmeeles käed ja lähevad meeleheites viimseks suureks kokkutulekuks Valhallasse. Koidab jumalate langus. Öised kaarnad on välja lennanud, et kutsuda Lokit, kes on kõrvetava kolmhargiga Põrgu Valhalla leegitsema süüdanud. Hämarus on saabunud."
Loodetavasti on antud tekstis meelega selline segapuder ja valeinfo kokku keeratud, sest vastasel korral näeks asi lihtsalt naeruväärne välja - Valhallasse läksid vaid viikingi sõdalased, Huginn ja Muninn (ja kaarnad üleüldse) olid Odini, mitte Jötunite liitlased, Surtr (tulehiiglane, keda küll vahel Lokiga samastatakse) süütas põlema kõik üheksa maailma ja tegi seda leegitseva mõõgaga, mitte kolmhargiga.
Raamatu põhiosa koosneb kuuest osast - esimeseks kõige väiksem, kuid vaieldamatult satanismi kõige tähtsam osa, üheksa saatanlikku deklaratsiooni. See on satanistide versioon kümnest käsust (vabandust, kahest käsust ja kaheksast keelust), kuid ei ole päris sama moodi üles ehitatud - käskude-keeldude asemel on üheksa bro?üürilikku tutvustavat lauset, lühikokkuvõte sellest, milles satanism seisneb.
Järgmine on "Tuli", Saatana Raamat, Põrgulik Diatriib - kõige "piibellikum", kõige suurema paatosega kirjutatud osa, mis põhiliselt räägib uue, Saatana ajastu saabumisest. Näide: "Ses terase ja kivi kõledas kõrbes tõstan ma häält sul kuulmiseks. Itta ja Läände ma kuulutan. Põhja ja lõunasse annan ma märku: häving nõrkadele, küllus tugevatele!" See on raamatu ilmselt atraktiivseim osa, nietzschelik-darvinistlik jutustus (jutlustus?) tugevate võimust.
Kolmandaks on "Õhk", Luciferi Raamat, Valgustus - kõige pikem ning kõige selgem osa, mis räägib konkreetselt ja asjalikult satanistlikust elufilosoofiast ilma igasuguste kujundite ja muude asja ähmasemaks muutvate elementideta ning teeb seda väga ühemõtteliselt. Juttu on üldinimlikest asjadest, seletatud on lihtsalt ning kerge huumorigagi, näiteks: "Kuna inimese loomulikud instinktid juhivad teda pattudesse, on iga inimene patune ning nagu me teame, lähevad kõik patused Põrgusse. Põrgus kohtad sa eneselegi üllatuseks kõiki oma varem surnud sõpru-tuttavaid. Paradiis näib olevat asustatud ainult mõnede üksikute imelike friikidega, kelle kogu elu eesmärk oli sattuda pärast surma mingisse igavasse kohta, kus saab lõpmatuseni harfi tinistada..."
Neljas - "Maa", Beliali Raamat, Maa Valitsemine - see osa räägib erinevatest saatanliku maagia rituaalidest ning jagab ka õpetussõnu nende läbiviimiseks. Minu isikliku arvamuse kohaselt on see suhteliselt kahtlase väärtusega osa ning (kasutades vana head "satanistlikku" põhimõtet "Ei silmakirjalikkusele!") ei varja ka, et just selle tõttu saab see osa minult kõige vähem tähelepanu.
Viies - "Vesi", Leviathani Raamat, Raevutsev Meri - see sisaldab endas hüüet Saatanale, rida "põrgulikke" nimesid (kellede etümoloogia, tähendus ja funktsioon on selgitatud Luciferi Raamatus) ja kolme loitsu - loits naudingu esilemanamiseks, loits hävingu esilemanamiseks ning loits kaastunde esilemanamiseks.
Kuues ja viimane on Eenoki Võtmed - üheksateist Eenoki Võtit nende kronoloogilises järjekorras. Tsiteerin: "Satanistlikes rituaalides kasutatakse maagilist eenoki keelt, keelt, mida arvatakse olema vanem kui sanskriti keel. See sarnaneb mõningas osas araabia keelega, teistes jällegi heebrea ja ladina keelega." Edasi tuleb juttu sellest, kuidas ja kes seda esimestena (trükisõnas) kasutasid ning traditsiooniliselt ei puudu ka kõikvõimalikke "valgete maagide" siunamine, kes LaVey sõnutsi "põdesid kapitaalset metafüüsilist kõhukinnisust". LaVey sõnul olla kõiksugu kirjutajad ja valged maagid neid võtmeid aja jooksul "pehmendanud" ning muutnud ja vaid tema teab neid õigeid ja need jõudsid temani läbi "anonüümsete allikate". (Sellise väite küsitavust ei pea ju ekstra välja tooma, ega ju?) Seejärel eenoki võtmed ise - jaotatud kaks lehte ühe võtme kohta koos eestikeelse tõlke ja lühema selgitusega ning loomulikult eenokikeelse variandiga.
Õpetus, filosoofia, eesmärgid
Eeskujud
LaVey õpetus on kindlasti mõjutatud Nietzsche'st ja Darwinist, eriti esimese üliinimese-teooriast ja inimkonna nõrkadeks ja tugevateks jagamisest, kusjuures nõrgad tuleb ilmtingimata ja kibekiiresti ära hävitada, mis tuleb väga selgelt ja ühemõtteliselt välja juba Saatana Raamatu esimeses lõigus - "Küllus tugevatele, häving nõrkadele!"
Veelgi suuremaks, ilmselt suurimaks eeskujuks, on kahtlemata Piibel. Peamiselt on muidugi tegemist negatiivse eeskujuga, ehk siis võetud lõike Piiblist ning pööratud need kas vastupidiseks või on neid naeruvääristatud. "Oma osa" saavad suurem jagu Piibli põhimõtteid - ligimesearmastus, teise põse ette keeramine, alandlike maailma-pärimine jne.
Üheksa deklaratsiooni
Kõige olulisemad on, nagu öeldud, Satanismi üheksa deklaratsiooni:
1. Saatan pakub naudingut karskuse asemel.
2. Saatan pakub elulist olelust vaimse unistamise asemel.
3. Saatan pakub rüvetamata elutarkust silmakirjaliku enesepettuse asemel.
4. Saatan pakub teeneid neile, kes seda väärivad, selle asemel, et raisata armastust tänamatutele.
5. Saatan pakub kättemaksu teise põse ettepööramise asemel.
6. Saatan pakub vastutust vastutavatele vaimsete vereimejate eest hoolitsemise asemel.
7. Saatan pakub inimest ühe loomana, vahest isegi paremana, kuid sageli siiski tunduvalt halvemana kui need neljakäpukil jalutajad. Olendina, kes oma jumaliku hinge ja intellektuaalse arengu tõttu on muutunud kõige pahelisemaks ja õelamaks elajaks maailmas.
8. Saatan pakub kõiki surmapatte, kuna nad kõik on juhitud füüsilisest, vaimsest või emotsionaalsest heaolust.
9. Saatan on olnud kristliku kiriku parim sõber, sest ta on hoidnud seda tegevuses kõigi nende aastate vältel.
Kui satanisti jaoks just ei tähenda "rüvetamate elutarkus" teadmist, kuidas rahuldada kõige esmaseid ja enamasti füüsilisi vajadusi, siis on teine ja kolmas omavahel ilmses vastuolus. Taolisi vastuolusid on Saatanlikus Piiblis jalaga segada, eriti raamatu eri osade vahel. Seitsmes käsk, kombineerituna ülejäänud õpetusega, mis eitab igasugust inimloomuse muutmist, saab kõige paremini seletada kui vabandust vägivallatsemisele, valelikkusele, reeturlusele ja teistele sellelaadsetele omadustele-tegudele. Üheksas deklaratsioon ise on jällegi karjuvas vastuolus kogu LaVey-satanistide kuulutamisele, et nende Saatanal pole midagi pistmist kristliku kuradiga. Sama punktiga vastuolus on ka kõikide deklaratsioonide algus: "Saatan pakub..."
"Õhus" ütleb LeVay aga hoopiski järgmist: "See (satanisti jumalus) võimas jõud, mis läbib ja tasakaalustab universumit, on liialt umbisikuline ja objektiivne, et hoolida meie väikesel planeedil elavate luust ja lihast olendite muredest ja rõõmudest." Kui see nii on, siis miks peaks ta nendele samadele luust ja lihast olenditele üldse midagi pakkuma? Satanism võib sel juhul pakkuda, mitte Saatan. See ei ole tähenärimine, vaid siin on suur põhimõtteline erinevus.
Suhtumisest ümbritsevasse maailma ja ühiskonda
Selleski osas valitseb vastandamine kristlusele, eriti inimsuhete alal. Inimelu pole midagi püha ja puutumatut ning kui keegi on ikka vaenlane, siis iga tubli satanist võib ta iga kell maha kõmmutada. Hoobile, mis saadud vasakule põsele, tuleb vastata täiest jõust ja mitmekordselt lööja paremale põsele "neljakordselt, jah, sajakordselt!". "Sel moel austatakse sind igal ajal!", ütleb taaskord "Tuli".
"Satanism pakub headust neile, kes on selle ära teeninud, selle asemel, et raisata armastust tänamatutele!" - just nende sõnadega algab Luciferi Raamatu peatükk "Armastus ja vihkamine" (mis, muuseas, on kõigest ühe lehekülje pikkune, samas kui peatükk "Saatanlik seks" on 7 lehekülge, olles sellega kõige pikem peatükk üldse; huvitav küll...) Kõiki ei saagi armastada, väidab LaVey. Midagi liiga heldelt jagades kaotab see oma tegeliku väärtuse ning endas hoitud viha tekitab emotsionaalse pinge, mis võib vales suunas vallanduda, mistõttu peaks kindlast oma viha suunama selle õige allika suunas - satanisti vaenlaste suunas.
Suhtumisest universumi ja iseendasse
Saatan, nagu juba eelpool mainitud, on LaVey järgi suur ja tume universumi jõud, kellel inimkonnaga midagi asja ei ole. Universum on nagu ta on, kust see tuli, miks ta tuli, ei paista LaVey'd väga huvitavat.
Satanism soosib ning soovitab kõiki seitset kristlikku surmapattu - ahnust, uhkust, kadedust, viha, liigsöömist, iha ja laiskust, sest need juhivad inimest maise healou suunas, mis on satanist peamine eesmärk. Satanist peab käituma vastavalt oma ihadele ja tahtmistele ning mitte sundida ennast millekski.
Musta Veenuse Ordu
Eestis on LaVey satanismi järgijad koondunud Musta Veenuse Ordu ehk MVO nimelisse organisatsiooni. Nende enda kodulehekülje järgi kuulub sinna hetkel XX liiget, ehk siis heal juhul teab seda ainult MVO juhatuse esimees Jason, kui temagi. Tunnen neist nii mõndagi isiklikult (üks neist näiteks ei jäta minu tüütamist teemal, millal käesolev uurimustöö ükskord ometi valmis saab) ja võin kinnitada, et (mõningate eranditega, keda ma siinkohal ei nimeta) tegemist on enamjaolt normaalsete inimestega (kuigi jah - misasi on üldse normaalne, peale automaatpesumasina programmi?)
© Strider www.striderspath.tk