Ühiskondlikus teadvuses käibib modernsuse müüt – arusaam, et tehnoloogia annab ja peabki andma vanadele traditsioonidele uue sisu ning jõu. Ent "teaduslikusse" eelkõige usutakse ning ehk alles seejärel (kui üldse) püütakse teaduslikult mõelda ja tunnetada... Selles tähenduses pole inimolemus veel teaduslikuks saanud, vaid on jäänud samasugusele religioossele tasandile nagu alkeemikute ja nõidade ajastul.
1960. aastate keskpaigas hakkasid mütoloogilised fragmendid seonduma üldisemaks, tugevamaks ja omavahel seostatumaks mütoloogiaks. Ei tekkinud küll mingit ametlikku keskset mütoloogiat, kuid ometi hakkas integreeriv mütoloogia tähendama enamat kui selle üksikud fragmentaarsed alaliigid. Põhimõtteliselt tekkis kolm uusmütoloogilist suunda:
Kristliku teoloogia seisukohalt oleks ehk oluline täpsustada, mida Aquariuse ajastu kuulutajad mõtlevad sellega kaasneva Kristuse "taastuleku" all. Põhimõtteliselt pole sellel midagi ühist ortodoksse usuga Kristuse ihulikku taastulekusse. Tavaliselt väljendab see liidrite lootust sümboliseerida Jeesust ja tema uue maailma ehitamise visiooni (nagu seda võib tabada Unification Church'is pastor Sun Myung Moon'i puhul). Teisal tähendab Kristuse taastulek Kristuse-sarnaste liidrite ilmumist või hoopis Kristuse vaimu jätkumist siin maailmas. Igatahes oodatakse New Age'is tulevikult midagi ja kedagi sootuks uut ja jumalikumat kui kunagi varem ning ollakse veendunud, et Aquariuse ajastu selle ka toob...
Kõik need kolm uusmütoloogilist suundumust pretendeerivad mingis mõttes tsentraalselt kõikehaarava uusmütoloogia positsioonile tänapäeva kultuuris. Samas on huvitav tõdeda, et neid mütoloogiaid endid seob tänapäevasele maailmapildile ehk veelgi kesksem mütoloogiline eeldus mis tahes maailmapildi kokkupanekuks. Selleks on, olgu varjatult või varjamatult, saanud evolutsioon, s.t arengu idee ise. Teisisõnu, kui tänapäeva inimene oma maailmavaate kujundamiseks midagi alateadlikult eelduseks võtab, siis on see just idee evolutsioonist ehk arusaam, et kõik põhimõtteliselt areneb. Dekadentliku, alternatiivsete tsivilisatsioonide ja New Age'i mütoloogia võidukäigu ime ei peitu aga milleski muus kui tõigas, et nad on osanud seda tunnetuslikku alusmüüti täielikult tabada – need mütoloogilised maailmapildid haakuvad vahetult ja väga tugevalt juba l9. sajandist Lääne keskseks mütoloogiaks kujunenud kõige evolveerimises oleva arenguideega.
Tänapäev ja uusmütoloogia
l9. sajandi Uus-lnglismaalt alguse saanud evolutsiooni-idee levik tõusis esile Thomas Dicki 1828. a kirjutatud teoses "Philosophy of a Future State", milles ta kujutas elu võimalikkust teistel planeetidel. Ethan Smith julges samas mõtiskleda Ameerika indiaanlaste päritolu üle, sest toona käibis küllaltki laialt erinevaid lugusid Egiptuse püramiididest ja kadunud tsivilisatsioonidest. Vastuseks niisugusele segasele taustale teatas Joseph Smith, et on leidnud "Mormooni raamatu", milles kõik need segased asjad oma õige seletuse ja asukoha leiavad. Mormoonide isa oli tõepoolest oma mütoloogia selle raamatuna veenvaks tervikuks kirjutanud. Just niisuguseks intrigeerivaks tervikuks, mida tema ajastu vajas ja otsis. Ja ehkki hiljem tulid teistsugused ilmutused, mis eelmistega isegi ühtida ei pruukinud, oli Joseph Smith sedavõrd autoriteetne, et tema võidukäiku ei pidurdanud isegi vastuolud "Mormooni raamatu" saamisloo või selle raamatu sõnumi ja hilisemate ilmutuste vahel (näiteks neegrite jumalaks saamise küsimuses). Et maaväliste tsivilisatsioonide asjus pole tänapäevalgi veel teaduslikku selgust, jätkab mormonism endiselt edukat pealetungi. Täna ulatub mormoonide arv juba sadadesse miljonitesse ning esimesed sadakonnad on ristitud ka Eestis. Sarnaselt lähtusid arenemise kontseptsioonist ka Christian Science'i ema Mary-Baker Eddy (1875) või teosoofia ema Helen P. Blavatsky (1888). Ning lõpuks arvatakse, et isegi Hitler oli kursis kõigi arenguõpetustega ning lõi oma ideoloogia nimelt evolutsiooni ideid silmas pidades. C. S. Lewis väljendab oma "Suure müüdi matustes" küllalt kujukalt, kuidas on toimunud evolutsiooni mütologiseerimine ja rõhutab, et tuleb rangelt lahus hoida evolutsioon kui bioloogiline teoreem ning evolutsioon ehk "developmentalism" kui müüt. Kui teaduslik evolutsioon kirjeldab, kuidas, siis evolutsiooniline müüt selgitab, miks. Nii püüab evolutsioonimütoloogia kindlustada religioossed vastused eksistentsiaalsetele küsimustele arengu mõttest ja eesmärgist, evolutsiooniteooria ise mõtestab lahti vaid looduslikke protsesse. Ometi muutus just evolutsiooniidee Lääne keskseks mütoloogiaks ning religioossetel isiksustel ja liikumistel jäi üle vaid seda interpreteerida, süstematiseerida ning edasi arendada. See omakorda peegeldab kujukalt nüüdisaegse kultuuri ja teaduse seisundit, kus pahatihti "teaduslikusse" eelkõige usutakse ning ehk alles seejärel (kui üldse) püütakse teaduslikult mõelda, tunnetada ja fakte kontrollida. Selles tähenduses pole inimolemus tõesti veel teaduslikuks saanud, vaid on jäänud samasugusele religioossele tasandile nagu alkeemikute ja nõidade ajastul. Niisugusele mütoloogilisele teadvusele mõjub usutavalt ka moodne "uusteadus" ning sealt omakorda pole kuigivõrd pikk samm punktini, kus uusmütoloogia ongi juba maagiliseks muutunud.
Ometi on tänapäeva (maagilisel) mütoloogial ka oma erijooni ja -rõhuasetusi. Üks neist on tervis ja tervekssaamine, teine tehnoloogia. Tervekssaamise müüdid algavad üksikutest tehnikatest kuni alternatiivse meditsiinini. Igasugused imeparandajad (Mary-Baker Eddy, Arthur Janov, TV-arst Kashpirovski või kaunis tantsijanna proua Grossmann) on 19. ja 20. sajandil oma esoteerilise ja maagilise iseloomu tõttu hämmastavalt sarnased. Ikka lähtutakse terveks ja täiuslikuks arenemise võimalikkusest. Pakkudes välja küllalt sarnaseid psüühilise mõjutamise alusel toimivaid metoodikaid, on märkimisväärne tõsiasi, et enamik tänapäeva religioossete liikumiste liikmetest on ka ise osalenud rohkem kui ühel teraapia seansil. Teine individuaalne iseärasus ja sarnasus uususuliste elulugudes on tõsiasi, et nad on lapsepõlves suhteliselt viletsal järjel olnud, koolist välja visatud ja juba varakult on avastatud neil mõni isiksusehäire. Seejärel on nad end tavaliselt leidnud mingil moel karjääri tehes, olgu ühiskonnaelu äärealal või radikaalses poliitilises rühmituses. Siis on aga langenud sügavasse vaimsesse kriisi, mis ühtlasi on põhjustanud tõsiseid psüühilisi probleeme, närvivapustusi ja lootusetuse- ning väljapääsmatusetunnet. Pärast niisugust emotsionaalset ja vaimset kaost ongi nad tavaliselt ühinenud uususuliste gruppidega ning jäänud neisse püsima aastateks.
Samaaegselt käibib ühiskondlikus teadvuses modernsuse müüt – arusaam, et tehnoloogia annab ja peabki andma vanadele traditsioonidele uue sisu ning jõu. Sel viisil on muutunud suhtumine ka kristlusse ja kristlikku maailmapilti. Vanasti oli kristlik maailmapilt konstantselt mõtlemist ja mõtlejaid tagasi püüdev võrgustik, nüüd võib aga sellest vabalt väljuda ja mitte kunagi enam tagasi pöörduda... Mormonism oli selles suhtes esimene usuliikumine, mis väga selgelt peegeldas kaasaja mõjutusi. Joseph Smithi geenius selles seisnebki, et ta suutis apelleerida väheharitud moodsale inimesele, kellele piibellikku konteksti asetatud kaasaegsed mõttelennud väga efektiivselt toimisid.
Nõnda tuleb tunnistada, et uusmütoloogia köidab oma kõikehaaravuse, intellektuaalsuse, kogemuslikkuse ja vaimse loomusega. Vana hea kristlus tundub selle kõrval liialt vana ning heana, et köitev olla. Ja lõpuks – ei saa siiski ütlemata jätta, et seesugune uusmütoloogia on otsene vastand teadusele kui meetodile, teaduslikule tunnetusele. Ta neelab küll näljaselt teaduse produkte, kuid tahab jääda okultseks "preestriks", kes vägesid ja teadmisi kontrollib. Ta on küllalt konservatiivne ja reaktsiooniline, evides samal ajal iseeneses kõiksugu fantastilist ja unenäolist.
Erinevusi kristluse ja tänapäeva religioossete liikumiste vahel
Kultuslikku protsessi iseloomustavad peaasjalikult kaks üldist iseloomujoont:
* rituaalne draama;
* millegagi manipuleerimine, olgu inimese mõtlemises või füüsilises olemises.
Sotsioloogilistes ja antropoloogilistes uurimustes on tunnistatud, et enamiku kultuste puhul on tegemist nõiakunsti süsteemide või maagiliste religioonidega. Samadele järeldustele on jõutud ka tänapäeva religioossete liikumiste kohta, mis evivad kõiki kultuslikke tunnuseid. Fakt, et üha ebamäärasemaks muutub vahe teadusliku ja maagilise, kausaalse ja müütilise vahel, näitab üsna selgelt, et tänapäeva religioonid liiguvad maagiasse uskumise suunas. Tuntud shveitsi psühhiaater ja tunnustatud autor Paul Tournier tõdeb, et üks ainsaid vastupanijaid sellele kultuurilisele hoovusele ongi kristlus. Et erisus ei seisne tänapäeval enam niivõrd selles, kuivõrd miski on kausaalne või maagiline (kausaalsus isegi on muutunud maagiliseks, kui üha enam oodatakse teaduselt maagiat toetavaid tulemusi), läheb eristusjoon sealt, kus ühele poole jääb üldse kõik maagiline ja teisele poole usk. Põhiliseks erinevuseks kristluse ja nüüdisaegsete religioonide vahel ongi erinevus teistliku usu ja mitteteistliku maagia vahel. See aga pole erinevus Jumala ja maagia usaldamise vahel. Maagia usaldamine või enda maagia hooleks usaldamine on psüühiliselt võimatu. Maagiasse uskumine võib vähendada kahtlusi, kadedust ja ebakindlust, aga see ei produtseeri usaldust. Usk kristlikus tähenduses välistab usu ja lootuse asetamise maagiale. Usu kaotanud inimesed asetavad tühjale kohale sageli just ebateadliku maagiasse uskumise ning annavad truudusevande tänapäeva nõidadele, äärmuslike "karismadega" inimestele ja "superisiksustele". Uskumine akosmilisse monismi ja kõige üks-olemisse, mis esineb enamikus uususundeis, seisab kaugel uskumisest kristlikku Jumalasse. Akosmiline monism paneb manipuleerima ja mõjutama loodust, inimest, asjade maailma. Kristlik suhe Jumalasse ja tema loodusse eeldab aga transtsendentset usku ja usaldumist.
Akosmiline monism jutlustab müstilist universaalse armastamise versiooni, kõigi asjade-nähtuste respekteerimist, totaalselt vaba ja kõikelubavat eneseväljendust, sest "kõik on nii või teisiti üks ja seega – ükskõik". Usk Kristusesse eristab selgelt hea ja kurja, tõsi, jaatades võimalust saavutada maksimaalset mõlemas suunas liikudes. Ometi eeldab niisugune valik vastutust, mis aga puudub seal, kus kõik, mida inimene valib, on lõppkokkuvõttes heaks kuulutatud.
Kristlaste Jumal jääb alati inimesele ja inimlikult tehtud teadusele mingis mõttes vastanduvaks isikuks, seevastu religioossetes liikumistes (isegi judeo-kristlikust traditsioonist lähtuvais) asub jumalus inimeses eneses – seega inimene on ja jääb alati jumalikuks. Samalt aluselt lähtub erinev arusaam inimvõimetest ja loodusjõududest. Kristlane tunnistab Jumala ees oma inimlikku piiratust, uususuline ja uusteaduslane kinnitab aga enda jumalikku kõigeväelisust.
Kristluse olemuseks on usaldus, mittekristlike religioonide essents on maagilise, mütoloogilise ja tarkuse mikstuur ebausaldusest, ebaaususest, kadedusest – ühesõnaga usalduse vastandist. Kristuse usaldamine annab unikaalse turvalisuse, sellest lahkulöömine aga hirmu ja õuduse kogemuse, mis sarnaneb Eedeni aia inimeste kogemusele pärast langemist. Lõhkudes oma "Eedeni aias" vastastikuse usaldusliku vahekorra Loojaga, pole sellest tulenevat seisundit võimalik kompenseerida millegi muuga kui Jumala enese ja enda Jumalale taasusaldamisega Kristuse lunastuse kaudu. Uskudes Kristust ja kohtudes temaga kui isikulise Jumalaga, leiame me taas usaldusliku vahekorra selle maailma Loojaga ning ei vaja enam ühtki maagilist aseainet.
Pastor MEEGO REMMEL