Sissejuhatus
Hispaanias Galicias on käibel ütlus: "Yo no creo en brujas - pero hay!" - "Ma ei usu nõidadesse, aga nad on olemas". Nõidumisse ja nõidadesse on alati mingil määral usutud ning väide, et nõidu ei ole olemas, on pehmelt öeldes ekslik. Vaielda võib maagia ja nõiduse olemasolu ja töökindluse üle, kuid mitte nõidade olemasolu üle. Käesolevas uurimustöös käsitletakse täpsemalt kesk- ja uusaegseid väärkujutelmi nõidadest ning ka mõningaid tuntumaid nõiaprotsesse.
1. Sõna "witch" (nõid) etümoloogia
Küsimusele "Kes on nõid?" võiks hakata vastust otsima selle sõna inglisekeelsest etümoloogiast, mis võib heita pisut valgust sellele küsimusele. Sõna witch pärineb vanainglise sõnadest wicca (hääldatakse 'witcha' ja see tähistab meessoost nõida) ja wicce (hääldatakse 'witcheh' ja see tähistab naissoost nõida) ning verbist wiccian, mis tähendab 'loitsima', 'ära nõiduma'. Vastupidiselt nüüdisaja nõidade hulgas levinud uskumisele pole see sõna keldi päritolu ning sellel ei ole midagi pistmist sõnaga witan ('teadma'). Seletus, et nõiakunst - witchcraft - tähendab 'tarkade väge' on väär.
Mõiste warlock - 'sorts' - tuleneb vanainglise sõnadest waer - 'tõde' - ja leogan - 'valetama'. Algselt tähendas see vandemurdjat või reeturit. 1460. aastate paiku võrdsustati see sõnaga 'nõid' - polnud ju olemas patutegu, milles nõid süüdi ei oleks olnud. Mõlemat, nii sõna witch kui ka warlock kasutati läbisegi nii meeste kohta, nii et nõia meessoost vaste ei ole mitte sorts, kui just ei ole juttu Draakonite&Koobaste (Dungeons&Dragons) mängust, mis teeb kogu maailma folklooripärandiga seda, mida ise tahab.
Erinevalt sõnast witch pärineb wizard - võlur, maag - tõepoolest vanainglise sõnast wis (tark). See sõna tuli kasutusele 1440. aastate paiku ja tähendas 'tarka meest või naist'; tähistas see sõna aga suurt maagi või võlurit, vastandina "madala maagia" ehk siis lihtsa loitsimisega tegelejatele.
Sõna sorcerer/sorceress pärineb prantuse sõnast sorcier ja hilisladina sõnast sortiarius - 'ennustaja', 'ettekuulutaja'. Inglise sõna sorcery võeti kasutusele XIV sajandil. Selle mõiste sisu on alati olnud ebaselge: mõnikord tähistab see lihtsat lausumist, mõnikord satanistlikku nõidust (diabolical witchcraft, ka devilry). Magician - 'maag', 'võlur' - tuleneb algselt kreeka sõnast mageia. Kreeka magos tähistas algselt Pärsia preestreid-astrolooge, kes käisid Xerxese sõjaväega kaasas Kreeka-Pärsia sõdades. Seega tähistab XIV sajandil käibele tulnud sõna magic - 'maagia' - kõrgmaagiat, keerukat intellektuaalset süsteemi vastandina lihtsale loitsimisele.
2. Kes siis ikkagi on nõid?
Selle küsimuse esitaja kuuleks erinevatelt inimestelt ilmselt erinevaid vastuseid. Kui sisestada internetileheküljel dictionary.com sõna "witch" (nõid), saab vastuseid kuus:
1. Naine, kes väidab endal olevat või kellel usutakse olevat maagilised võimed ning kes harrastab või väidetakse harrastavat loitsimist.
2. Wicca järgija ja/või usklik.
3. Vanamoor
4. Tige või võimukas naine
5. Mitteametlik Lummav naine või neiu
6. Oma alal eriti kompetentne isik.
(tõlge: Vallikivi&Belinov)
Käesolevas uurimustöös jätan ma kõrvale kõik definitsioonid peale esimese - sest definitsioon nr. 2 on tänapäevane nähtus - ning keskendun esimesele. Kes siis ikkagi on see loitsija nõid? Keskaegse kujutelma järgi oli nõid midagi taolist:
"Nõiad kaetavad ja kooletavad, tõstavad tormi, saadavad hukatust ja tõbesid. Nad imevad oma ohvrite verd või õgivad nende elundeid, kuni inimene jääb otsa. Nõiad peavad abilistena koduvaime. Öö saabudes muudavad nõiad kuju, võiavad end võlusalviga ja lendavad luua või toika seljas sabatile. Nad ütlevad lahti Jumalast, trambivad jalge alla krutsifiksi või roojavad hostia peale ja teevad lepingu Saatanaga. Truuduse märgiks antakse meistri taguotsale nilbe suudlus ning talle tuuakse külakostiks kaasa tapetud lapsukesi. Neist keedetakse jälki ollust või nende liha ja verd pruugitakse püha õhtusöömaaja võika paroodia ajal. Siis kustutatakse tõrvikud ja algab koletu orgia..." (Jeffrey B. Russell, "Nõiakunsti ajalugu")
Draakonite&Koobaste mäng, nagu ikka, on teinud nõiast omaette tegelasklassi - witch. Mängu käsiraamatus on selle klassi kohta kahe leheline kirjeldus, millest esitan siin lühikokkuvõtte:
"Nõid erineb tavalisest võlurist (wizard) selle poolest, et saab oma väe maavälistelt olenditelt. Mis iganes ka ei oleks selle maavälise olendi motiivid, heaks otstarbeks kasutatakse nõidust harva. Enamasti on nõid neutraalne (neutral allegiance), ent võib olla ka kuri (evil allegiance) ning selle ja tema maa-väliste olenditega suhtlemise pärast ei usaldata nõida eriti tihti. Iga teatud aja järel tuleb nõial rinda pista oma õpetajaga, maavälise olendiga, kes tema üle võimust tahab võtta. Selle võitluse ajal on nõid pisut nõrgem ning tema näitajad on väiksemad. Kui nõid peaks võitluse kaotama, saab olend tema üle võimust ning tegelane muutub kõrvaltegelaseks (NPC - non-player Character)."
(tõlge: Kivimäe&Vallikivi)
Veel kindlasti saaks erinevaid kirjeldusi kaasaegsetelt Wicca-nõidadelt, Aafrika rahvastelt, Ladina-Ameerika inimestelt ja paljudelt teistelt. Need kirjeldused on hoidnud hirmu all põlvkondade viisi inimesi ning kutsunud esile suure nõia-hüsteeria, mille käigus tapeti vähemalt sada tuhat inimest. Mis moodi see kõik siis välja nägi?
3. Nõidus Euroopa moodi
Suure nõiahulluse ajal XV ja XVI sajandil maaliti nõidade tegemistest-toimetamistest õige omapärane ja tänapäeva inimese seisukohalt äärmiselt totter pilt. Kogu see totrus siiski ei takistanud kogu selle hiiglasliku holokausti juhtumist.
Päike on loojunud ning ausad inimesed magavad kodus. Nõiad, enamasti naised, kuid ka mõned mehed nende seas, lipsavad sängist välja, püüdes mitte oma kaasasid äratada - nad valmistuvad sabatile minekuks. Kes elab kokkutulekukohale lähedal, hakkab jalgsi sinna suunas astuma. Kes aga kaugemal, hõõruvad oma keha sisse võlusalviga, mis laseb neil lendu tõusta ning lendavad seejärel teivaste, luudade ja pinkide seljas. Kokkutulekupaigas, milleks on kelder, koobas või elutu nõmm, ootab neid kuni paarkümmend seltsilist nõida. Kui juhtub olema ka neofüüte, eelneb tavapärastele toimingutele vastuvõtutseremoonia. Uustulnuk köidetakse kultuse külge sidemetega, mis teevad lahtiütlemise talle raskeks. Ta peab tõotama, et hoiab kultuse saladusi ning lisaks sellele seob end teistega seeläbi, et lubab tappa väikese lapse ja tuua tema keha järgmisele kokkutulekule. Ta ütleb suusõnal lahti ristiusust ja kinnitab oma lahtiütlemist sellega, et trambib jalge alla krutsifiksi või pühitsetud hostia või roojab selle peale. Seejärel ümmardab ta kultuse meessoost meistrit, kes on Saatan ise või tema esindaja, andes tolle taguotsale nilbe suudluse.
Kui initsiatsiooniriitus on lõppenud, asuvad kokkutulnud pidutsema ja purjutama. Nõiad esitavad püha õhtusöömaaja paroodia, tuues sisse lapsukeste kehad, kelle nad on enne surmanud. Lapsed tuuakse ohvriannina Saatanale, misjärel keedetakse kehad ära, segatakse kokku tülgastavaks olluseks või süüakse nende liha ja juuakse veri püha õhtusöömaaja rituaalse paroodia ajal.
Pärast pidusööki kustutatakse tõrvikud või lükkab must koer või kass need ümber. Kõlab hüüd segunege, misjärel igaüks haarab enda kõrval olija iharasse sülelussa. Paarid ühtivad valimatult, olgu nad samast või erinevast soost, sugulased või mitte, laps-ema/isa. Kui orgia on läbi, sooritatakse meistriga rituaalne lahkumistalitus ning minnakse küllastunult koju tagasi oma kaasade kaissu.
Kõike eespool kirjeldatut ei ole kunagi olnud ega midagi taolist juhtunud. Kui aga millesegi uskuda tahetakse, siis on tõde lihtne ignoreerida, eriti kui sind on lapsest saadik õpetatud, et mõelda ei tohi, see on patt. See tõi kaasa sadu erinevaid nõiaprotsesse ja rahvalint?imist - põhimõte Mandri-Euroopas oli selline, et kui keegi sattus nõidumissüüdistusega inkvisitsiooni kätte, oli ta süüdi kuni vastupidist tõestati. Kui aga verejanuliseks aetud rahvamassi kätte, oli isik lihtsalt süüdi, ilma võimaluseta end kohtulikult kaitsta. Tõendid mõeldi enamasti välja ja need, mis ei mõeldud, olid tihtipeale kahtlase väärtusega. Näiteks olid "tõenditeks" vandumine, sajatamine, vihane pilk, ebatavalised märgid kehal - milleks võis olla ükskõik mis, sünnimärgist armini - ning lihtsalt ebatavaline käitumine, mis taaskord võis olla ükskõik mis.
Mandri-Euroopas ei saagi õigupoolest rääkida nõiaprotsessidest, sest seal samastati kõik - ketserlus, loitsimine, paganlus ja üleüldse kõik, mis ei sobinud katoliku kiriku ning hiljem ka luterluse vaadete piiridesse. Kõikide nende, kes mahtusid meelevaldse liigituse "nõiad" alla, jälitamisega tegeles peamiselt inkvisitsioon, ent ka rahvalikud nõiakütid, kes jahtisid nõidu õigupoolest nende endi väidetavate vahenditega. Viimased olid rohkem levinud luterlikes ja kalvinistlikes maades, esimene aga katoliku areaalis. Hirmujutte inkvisitsiooni kohta on kuulnud meist enamus, kuid siinkohal oleks paslik märkida, et inkvisitsiooni näol on tegemist ulatuslike propaganda-sõja ohvriga. Loomulikult panid nad toime hirmutegusid, mida kaine mõistus ei tohiks teha, kuid protestantlikel aladel oli asi veelgi vähem tsiviliseeritud ning tihtipeale veel hoopiski metsikum.
Nõiaprotsesside motivatsiooni kohta on mitmeid erinevaid teooriaid ning pisut tõde on neis kõigis. Inimeste eluiga antud perioodil oli väga lühike, suremus laste ja emade seas oli ülisuur, konfliktid ja sõjad olid tihedad külalised, ikaldused tõid kaasa suured näljahädad. Igal asjal pidi olema süüdlane, kuid võimalike süüdlaste ring ei olnud just kuigi suur, mistõttu oli kõige lihtsam oma ühiskondlikku hirmu välja elada nõidade peal. Ka oli nõidumissüüdistust lihtne kasutada isikliku kättemaksu eesmärgil, kui jõud vihamehest üle ei käinud. Nõidumissüüdistust kasutati ka rikaste isikute varanduse konfiskeerimiseks.
Oleks aga vale öelda, et nõiasüüdistuste esitamine oleks olnud teadlik jampsimine, samuti nagu ei olnud NKVDle ja KGB-le kaebamine enamasti teadlik vale. Enamus inimesi tõepoolest uskus nõidu, kes Saatanaga mestis tegutsevad inimkonna päästmise vastu. Tihti oli süüdistus ka segu mitmest põhjusest, mida näitab ilmekalt Loudoni nunnade lugu.
See sai alguse Loudoni ursuliinide nunnakloostri pihiisa Urbain Grandier' vaenlaste vandenõust. Abtiss ja mitu nunna teesklesid, et on kurjast vaimust vaevatud ja süüdistasid isa Grandier'd paljudes siivutustes. Grandier polnud küll just eeskujulik preester, ent tõendus selle kohta, et ta on nõid, oli kavalalt sepitsetud, kaasa arvatud üpris kohtlane väidetav leping, mis oli kirjutatud paremalt vasakule ladina keeles ning millele olid alla kirjutanud Saatan, Peltsebul, Lucifer, Leviathan ja teised põrguvürstid, kellest üks märkis oma nime vigla kujutisega. Vaatamata nendele naeruväärsetele riugastele ja asjaolule, et mitmed nunnad, kes olid preestri vastu välja astunud, oma süüdistustest avalikult lahti ütlesid, ei lasknud Grandier' vaenlased end kohutada. Teda piinati pikalt ning talle öeldi ära isegi pisikesest armust surnukskägistamise näol, enne kui ta tuleriidale saadeti.
Nüüd aga võtsid sündmused isevärki pöörde. Vandenõu oli korda läinud ja nunnadel polnud enam mingit põhjust kurjast vaimust vaevatuid teeselda. Sümptomid aga läksid järjest hullemaks:
"Üks nunn kukkus jumalat teotades ja krampide käes vääneldes maha, kergitas üles undruku ja alussärgi ning näitas ilma vähemagi häbita oma suguosi ning kriiskas roppusi. Tema liigutused muutusid nii siivutuks, et juuresolijad pöörasid silmad ära. Ta kisendas ühtevalu, ennast ise kätega ära narrides: "Tule juba, niku mind!"
Üks teine kord nunnad pildusid oma pead vastu rinda ja selga nagu oleks neil kael katki, tehes seda mõeldamatult kiiresti. Nende näod muutusid nii kohutavaks, et nende peale polnud enam sünnis vaadata; nende silmad olid pärani ega pilkunud üldse. Nad ajasid äkitselt jubedasti paiste läinud ja mustaks tõmbunud kange ja vinnidega kaetud keele suust välja. Nad painutasid end tagurpidi, kuni pea puutus vastu jalgu ning kõndisid niimoodi imestamapaneva nobedusega ja pikka aega ühtejärge. Nad tõid kuuldavale koledaid ja nii valje kriiskeid, mida keegi polnud varem kuulnud. Nende suust tuli nii siivutuid sõnu, et ka kõige ärarikutumad meesterahvad oleksid neid häbenenud." (Russell H. Robbins "The Encyclopedia of Witchcraft and Demonology")
Mis oli alanud lihtsa, ilmaliku vandenõuna, oli muutunud tõeliseks - teeseldes, et on kurja vaimu poolt vaevatud, hakkasid nunnad ka ise uskuma, et nad ongi vaevatud. Teesklusest sai psühhoos, mis on tõendiks, et lõputu nõiamaania oli inimesed sõna otseses mõttes hulluks ajanud ning et süüdistused ei olnud sugugi ainult isikliku vaenu ja patuoinaste tagaajamine.
Nõiajahi peamised märklauad olid lihtinimesed, eriti üksikud vanemad naised. Inkvisitsiooni käsutuses oli küll ka füüsilist jõudu, ent kättemaks oli siiski võimalik, mistõttu ei juletud tihti minna perede kallale, kus palju elujõulisi ja tugevaid noori mehi - nood oleks võinud süüdistustele lihtsalt jõuga vastata või siis kätte maksta ning enamustele inimestele oli elu siiski armas. Üksik vana lesknaine aga, kes elas kusagil üksi ning kellel ei olnud kellegi peale loota, ei saanud aga kätte maksta muud moodi kui loitsides. Me võime maagiasse ja loitsimisse uskuda või mitte, aga kättemaksuna see tihti töötas - ohvrid ISE mõtlesid selle tööle, sest nõidadesse uskimine oli valdav ning autosugestsioon on ülimalt töökindel vahend.
Teine ülimalt vähe tänuväärne amet oli ämmaemanda amet - laste suremus oli kõrge ning et nõidu seostati just nimelt laste tapmise ja ohverdamisega, oli hea oma viha vastsündinud lapse surma pärast ämmaemanda peale kanda. Nii mõnedki ämmaemandad mõisteti süüdi kõikvõimalikes hirmutegudes stiilis "Kas seda tegid? Ei teinud? Veel vaja piinata..." Nii ei olnud raske luua ühtset ja süsteemset pilti nõidadest ja sabatitest, mis omakorda toitis nõiahüsteeriat veelgi.
Ei maksa ka esitada küsimust, kuidas sai tekkida selline organiseeritud julmuse ja metsikuse periood - oleme me ju ometi kõik pärit kahekümnendast, holokausti, Gulagi, Surmaväljade ja paljude teiste ebainimlike veretööde sajandist. Küsimus on hoopis, kust kohast tulid sellised suhteliselt terve mõistusega perioodid nagu aastad 700-1000 ja 1700-1900. Ent mõlemad olid sõjakad perioodid ning võib olla suunati inimkonna verejanu sõdadesse. Kes teab.
Nõiapalaviku alanemisele pani aluse Louis XIV edikt sorcellerie vastu; see küll taunis loitsimist, ent ei pookinud sellele juurde musti kasse, seksihulle nunnasid ega muid taolisi tontlikke kangastusi. Kõige hullem oli möödas.
4. Nõidus Inglismaa moodi
Kui Mandri-Euroopas sai kokku ketserlus, õigusteadus, teoloogia ja inkvisitsioon ning tekkis nõiahullus, siis Inglismaal olid olud teised. Inkvisitsiooni seal ei olnud, Rooma õigus seal ei kehtinud ning ketserluse traditsioonid olid nõrgad. Mõjukaimad lahkusulised lollardid olid mõõdukad ketserid, kes mandriga kuigi tihedalt läbi ei käinud ning nõidusega ei seostatud neid kunagi. Inglismaal oli nõidumine lähemal lihtsale loitsimisele, ehkki hakati rääkima ka kurjadest nõidadest ja needuste peale panemisest, ent suuremaid repressioone see veel ei toonud. Küll peeti mandri eeskujul mõned poliitilised protsessid, näiteks Gloucesteri
hertsoginna üle, keda süüdistati 1441. aastal kavatsuses Henry IV nõiduse abil tappa. Need aitasid mõningal määral kaasa eksikujutluste levimisele, ent nõidumine kui Saatana kummardamine jäi Inglismaale võõraks kogu keskaja vältel.
Kuigi "Malleus maleficarum'i" puhul sai inkvisitsioon aastal 1520 rääkida uhkusega juba 14. kordustrükist, jäi see kuni uusajani inglise keelde tõlkimata. Veel 1560. aastal erinesid Essexi nõiad tunduvalt oma mannermaa ametikaaslastest: nad ei lennanud läbi õhu, ei pidanud orgiaid, ei tantsinud, prassinud ega harrastanud sugukõlvatusi. Kõige tähendusrikkam on, et nemad ei teinud lepingut Kuradiga ega kummardanud teda.
Inglise nõiad saatsid inimestele tõbesid ja krampe, kärvatasid loomi, tegid väikelastele viga ja pidasid koduvaime. Koduvaime (imp) esines ka mandril, ent Inglismaal olid nad täiesti argipäevased ja kandsid selliseid veidraid nimesid nagu Vinegar Tom (Äädika-Tom), Pyewackett (Hullharakas), Tibb, Sacke and Sugar (Kott ja Suhkur) või Griezzell Greedigutt (Ahnesoolikas) - mitte just eriti kurjakuulutavalt satanistlikud nimed. Need olendid olid algselt rahvajuttude majahaldjad, kellele kristlik teoloogia pookis külge deemonlikud omadused ja tegi neist kurja kehastused. Nad käisid nõidadega suguliselt läbi või imesid "nõianisast" oma perenaise verd. Nende nõianisade ehk ülemääraste mügarate otsimine oli üks nõidade tagakiusamise iseloomulikumaid tahke Inglismaal.
Mure nõidumise pärast jäi Inglismaal leigeks kogu Elizabeth I valitsusaja jooksul. Õukonnas vägagi mõjuvõimsal maagil John Deel (1527-1608) oli suur raamatukogu maagia kõikide ilmingute, ka mandri nõiakunsti kohta, ent mandri ideid Inglise kohtupraktikas ei rakendatud.
Esimese nõidumisse puutuva seaduse võttis Inglise parlament vastu 1542. aastal, Henry VIII valitsemisaja lõpupoole, ent peagi, juba 1547. aastal see tühistati. 1563 võeti vastu uus seadus, mis nägi ette nõidadele, maagidele ja loitsijatele surmanuhtluse. Esimene nõiaprotsess uute seaduste alusel peeti 1566. aastal Essexi krahvkonnas Chelmsfordis. See said hilisematele protsessidele õnnetuks eeskujuks. Elizabeth Francist, Agnes Waterhouse'i ja Agnese tütart Joani süüdistati nõidumises. Elizabethi sunniti tunnistama, et oli õppinud nõidumist oma vanaemalt, kui oli 12-aastane. Vanaema käskis tal lahti öelda Jumalast ning andis talle valge kassi nimega Sathan, kes oli tegelikult Kurat kodulooma kujul. Kass teenis naist 16 aastat, pannes temaga ühes toime mitmeid roimasid ning seejärel läks nende tee lahku ja kassi uueks omanikuks sai Agnes Waterhouse. Tollel oli aga kassikasti voodrivilla muuks otstarbeks tarvis ning Sathan muutis end kärnkonnaks. Üheskoos lämmatasid nad lehmi, kooletasid hanesid ja rikkusid võikirne. Mõlemad, nii Elizabeth kui Agnes toitsid Sathanit oma verega, tõendiks sellest leiti nende kehadelt arme. Agnes poodi 1566, tema tütar Joan mõisteti õigeks; Elizabeth sai kergema karistuse, ent poodi 13 aastat hiljem pärast teistkordset süüdi mõistvat otsust.
Enamasti jäid õpetatud meeste sulest ilmunud seisukohavõtud Inglismaal mõõdukaks kogu XVI sajandi jooksul. Reginald Scott esitas oma raamatus "Nõidade paljastamine" üsna omapärase seisukoha, väites, et imetegude aeg sai otsa koos viimase apostli surmaga. Sellest peale ei olevat Jumal enam imetegusid teinud ning päris kindlasti kohe ei ole ta lasknud neid ka Saatanal teha. Ent see suhteliselt tolerantne aeg sai otsa koos James I võimuletulekuga Inglismaal. Tubli ja haritud kalvinistina oli ta lugenud mandril ringlevaid teoseid ning teadis, kuidas tapatalgutele õli tulle valada. Tema seisukoha järgi loodi inimene jumala näo järgi, aga ta kaotas selle näo pärispatu läbi. Jumal andis oma armuga selle näo väljavalituile tagasi, kogu ülejäänud inimsugu aga "anti selle vastalise Kuradi meelevalla alla, et kanda tema nägu" ning tunda niimoodi rõõmu "suurimast jumalavallatusest", Kuradi kummardamisest. Kuna need, kes pole välja valitud, on Saatana kummardajad, on igati loomulik, et mõned hakkavad oma pimedusevürsti varjamatult teenima nõiakultuses. Kuningas andis oma kristlikele alamatele käsu olla usin nende Kristuse vastaste otsimisel ja hävitamisel.
Nõiahulluse kõrgpunkt Inglismaal langes 1640. aastatele, mil kodusõda tõi kaasa suuri muresid ja ebakindlust. Olukorda kasutas ära läbikukkunud jurist Matthew Hopkins, kes saatis kahe aasta jooksul võlla rohkem inimes, kui neid oli poodud kogu eelmise sajandi jooksul. Ta mängis osavalt inimeste hirmudega ning veenis neid, et nende keskel tegutseb terve nõidade leegion. Tagantjärele on raske arvata ära tema motivatsioone. Oma ametis äpardunud mehena võis ta ihaleda kuulsust ja tuntust vahendeid valimata. Talle võis võim pähe hakata ning ta sai oma vaeva eest kopsaka tasu.
Ent Hopkinsi metsikused aga tekitasid talle kiiresti vastasrinna ja 1464 sunniti ta jõuga häbistatult lahkuma. Ta suri järgmisel aastal ning nõiaprotsesside arv hakkas kiirelt vähenema. Ka võimudele muutus lausvaenamine vastumeelseks, sest neile sai lõpuks selgeks, et see vaid lõhestab ühiskonda. Nõiahullus Inglismaal hakkas vaibuma.
Lõppsõna
Nõiajahihullustusel oli palju sotsiaalseid ja religioosseid põhjuseid, mitte üksi kiriku vajadus leida välis- ja sisevaenlane nii nagu see on iseloomulik kõigile totalitaristlikele re?iimidele. Kuigi kiriku maalitud pilt nõidadest oli totter, ent võigas, ei ole see kahandanud inimeste huvi nõidumise vastu - püsib see huvi ju tänapäevani ning on olemas koguni organiseeritud Wicca pool-usund pool-filosoofia. Nõidust võib eitada, kuid mitte selle tähtsust ühiskonnas.
Kasutatud kirjandus:
Jeffrey B. Russell "Nõiakunsti ajalugu" (London 1980)
Rossell H. Robbins "The Encyclopaedia of Witchcraft and Demonology" (New York 1959)