Üheks oluliseks allikaks usundi uurimisel on uskumusteated. Näiteks järgmine udmurtidelt pärinev: "Ohvrihiiest ei tohi midagi võtta. Võtjat karistab hiiehaldjas."
Teine oluline allikas on narratiivid, eelkõige memoraadid ja muistendid. Näiteks eeltoodud uskumuse põhjal kujunenud memoraat: "Buranovo küla köster läks hiide seenele. Kui seened olid korjatud ja köster tahtis hiiest välja tulla, hoidis nähtamatu jõud teda kinni. Ta viskas korjatud seened maha ja tuli hiiest tervena välja" (Vassiljev 1906: 197-198).
Sageli on probleemiks narratiivide allikaväärtuse hindamine usundiloo seisukohalt. Kui folkloristi huvitab kõigepealt narratiivi autentsus, siis usundiloolast lisaks ka see, kuivõrd konkreetne jutt peegeldab antud grupi või indiviidi jaoks aktuaalseid uskumusi või viitab kunagi varem esinenud usundilistele kujutelmadele.
Memoraatide puhul on oluliseks peetud traditsioonilises jutuvormis esitatud üleloomuliku kogemuse eristamist jutustamise ja ümberjutustamise käigus lisandunud sekundaarsetest pärimuslikest detailidest. Lauri Honko meelest on seda võimalik mingil määral teha memoraadi psühholoogilist tõepärasust kontrollides. Selleks tuleb üleloomuliku kogemuse liiki (visuaalne, auditiivne, taktiilne või nende kombinatsioon) arvestades kontrollida tajumise tingimusi: kas oli pime või hämar, kas oli tegemist monotoonse ärritaja mõjuga, kas kogeja motoorsed toimingud olid tõkestatud jne. Samuti tuleb silmas pidada kogeja seisundit: kas ta oli haige, üleväsinud, purjus, mõne tugeva hirmu või soovi meelevallas. Psühholoogiliselt ebausutavaid tajumusi võib sageli pidada sekundaarseteks, jutule hiljem lisatuiks (Honko 1972: 95-96).
Näiteks üks pikem udmurdi memoraat hiiehaldjast: "Üks taat rääkis nii: "Olin raskesti haige. Kord kesköö paiku astub tarre kaks inimest, mees ja naine, tatarlased. Mees seisab ukse juures, naine riputab ahju kõrval salli üles. Aga uks oli lukus. Küsisin, mida nad tahavad. Nad ei vasta, ainult omavahel räägivad. Kutsusin isa ja ütlesin, et meil on tatarlased tares. Ta ei uskunud ja ütles, et ma sonin. Hakkasin kartma ja ootan, kas kukk juba varsti laulab - ehk lähevad tatarlased ära. Kukk lauliski, aga need ikka seisavad ja räägivad. Nii seisid nad suure valgeni. Äkki kuulen - keegi tuleb trepist üles, tuleb ja trambib kõvasti uute saabastega, jõuab ukseni, kuid sisse ei tule, vaid räägib tasa taresolijatega ja läheb minema. Natukese aja pärast on trepil jälle sammud, jälle praotatakse ust ja aetakse juttu. Ma ei kannatanud välja, võtsin kirve, lõin akna puruks, hüppasin õue ning jooksin aida juurde, kus mu vend töötas. Varsti pärast seda põgenesid ka tatarlased, keda mu vendki nägi. Teisel päeval, kui tares peale minu kedagi polnud, kuulen, et keegi kutsub mind: "Vassili, tule siia!" Vastasin, et ei suuda haiguse pärast tõusta. Hääl räägib: "Tule aga, küll suudad!" Võtsin vildi ja padja, läksin eeskotta ja heitsin pikali. "Sa tule siia!" ütles hääl lakast. Ütlesin, et ei jaksa siledal maalgi käia, kuidas siis mööda redelit ronin. "Tule, küll ronid," vastas hääl. Ronisin üles ja näen - seisab tatarlane ja toetab seljaga vastu korstnat, tema kõrval naine ja vastas lapsega noorik, vist ta minia. Tatarlane ütleb mulle: "Noh, Vassili, sa vist ei karda meid, kui siia tulid. Tea siis, et maailmas on jumal (inmar) kõige tähtsam, aga tema järel oleme meie." Seda öelnud, muutusid nad nähtamatuks. Kuulsin ainult, kuidas nad tuule kohinal läbi katuse lendasid. Pärast seda sain ma terveks" (Bogajevski 189O: 156-157). Memoraat tundub üpriski usaldusväärne, kuna tegemist on raskesti haige inimese poolt kogetuga. Puuduvad ilmsed jutustamisel lisatud elemendid (võib-olla ainult keremettide läbi katuse lendamine äratab veidi kahtlust). Keremetid ilmuvad vastavalt pärimusele tatarlastena. Ka see, et nad moodustavad perekonna, on traditsiooniga kooskõlas. Memoraadist endast ei selgu üleloomulike olendite ilmumise põhjus, aga see on aimatav, kuna keremetid tuletavad meelde endi tähtsust. Arvatavasti kippus kas kogeja ise või kogu ta pere neid unustama (näiteks ei osalenud hiies toimuval palvusel, ei andnud piisavalt raha ohvrilooma ostmiseks, käitus hiies halvasti vms).
Muistendite ja memoraatide vahelisest piirist rääkides rõhutatakse, et see pole kuigi selge, kuna memoraat võib kujuneda muistendiks (Honko 1972: 97). Ja kuigi muistendid teksti tasandil otse memoraatideks ei transformeeru, kujundavad nad üsnagi olulisel määral memoraate. Ette rutates võib öelda, et nad genereerivad memoraate sobiva sisendi olemasolu korral.
Muistendeid usundiloo seisukohast uurides ei saa me vältida teatud funktsionalistlikku kallakut. Nimelt tuleb silmas pidada seda, kas muistend esitati uskumiseks või mitte. Vahet tuleb teha uskumiseks mõeldud muistendite ja meelelahutuseks jutustatud muistendite vahel. Selleks, et muistendite põhjal teha mingeid järeldusi konkreetse piirkonna aktuaalse usundi kohta, tuleb uskumiseks mõeldud muistenditest eraldada meelelahutuslikud muistendid, fabulaadid (need muistendid, millel pole mingit sündmuslikku tagapõhja) ja rahvusvahelised rändmuistendid. Alati tuleb meeles pidada ka seda, et ühes piirkonnas võib narratiiv olla usundiline muistend, teises fabulaat, kolmandas hoopiski meelelahutuslik muistend. Kui aga suhtumine muistendi keskmes olevasse üleloomulikku sündmusse või olendisse profaniseerub üle kriitilise piiri, võib muistend naljandiks muutuda.
^Samaanilugudega tegeldes veendusin, et memoraatide ja muistendite vahel pole ka Siberis kindlat vahet. Üldiselt võib ^samaanide poolt räägitud enesekohased jutud jagada kahte liiki: 1) ^samaan jutustab oma ^samaanikssaamise lugu, mis koosneb peamiselt traditsioonilisse jutuvormi surutud pärimuslikult kontrollitud nägemustest ja elamustest, mida ta väidab end kogenud olevat initsiatsiooniperioodi ajal; 2) ^samaan esitab (traditsioonilises jutuvormis) seda, mida väidab end nägevat, tundvat ja tegevat ^samaanirituaali ajal. Sageli sisaldavad sellised ^samaanide autobiograafiad ja "rännakukirjeldused" tekke- või usundiliste muistendite motiive. Memoraat on avaraks raamiks, kuhu traditsiooni poolt vormitud individuaalsete kogemuste vahele põimitakse viited asjade alguse ja omavaheliste seoste (maailmakorra) kohta. Näiteks ettekujutused sellest, mida suudab üks või teine ^samaani abivaim, on tihedalt seotud uskumustega loomadest-lindudest ning tähelepanekutega nende silmatorkavatest võimetest. Omadused, mida ^samaan vajab ^samaanimaailmas liikumiseks ja vaimudega suhtlemiseks, väljenduvad kindlate loomadele, lindudele, kaladele või ka üleloomulikele olenditele omistatud ning neid muistendites iseloomustavate võimete või oskustena. Mitte ilmaasjata pole paljud ^samaani abivaimudena esinevad loomad ja linnud populaarsed muinasjutu- või muistenditegelased. Tuletame meelde kasvõi ühe levinuima abivaimu, kauri osa maailmaloomismuistendeis.
Nganassaani ^samaani Semjon Momde kutsumusnägemuses räägitakse aga ühe teise linnu erilisest rollist: "Igas järves oli saar. Esimesel saarel olid väike-laukhaned, mõned istusid pesal, mõned jalutasid ringi. Teisel saarel olid kirjuvardid, kolmandal haned, luiged ja teised linnud... Küsisin: "Mis see on?" Üks saatjatest vastas: "Need on mitmesugused linnud. Vanasti kattis vesi kogu maad. Pole teada, kas siis inimesi oli. Kas näed seda väikest parti? Tema on kirjuvart. Ta ei istunud paigal, vaid laskus läbi seitsme jääkihi maa alla. Ta sukeldus vette ja jõudis välja teise saareni. Nähti, et ta kannab nokas igasugust rohtu. Kogu rohu loopis ta järve kallastele laiali ja tekkis taimestik." Mõtlen: "Tähendab, et selline kord kehtib juba vanast ajast... Kui inimene, kes teab maailmaloomise lugu, räägib sellest ja lööb vastu trummi1, selginevad ^samaani silmad ja ta näeb kaugemale"" (Popov 1984: 100). Muistendid omakorda sisaldavad ^samaanibiograafiate ja "rännakukirjelduste" elemente.
Kuidas suuline pärimus kujundab uskumusi? ^Samaanikssaamise lugude motiive analüüsides jõudsin järeldusele, et ühed neist väljendavad tulevase ^samaani isiksuse muutumist, selle sobitumist traditsiooni raamesse, teised aga näitavad seda, kuidas initsiatsiooniperioodi kogemused allutatakse pärimuslikule kontrollile. Laenasin hüpnoosi uurinud Roland Shorilt üldise reaalsusorientatsiooni mõiste, ent võtan seestumust võimaldava orientatsiooni tähistamiseks kasutusele termini muistendite reaalsus. Nimelt on Roland Shor hüpnoosist kirjutades väitnud, et teadvuse normaalset seisundit iseloomustab tähelepanu taustale mobiliseeritud suhtumuste süsteem, mis toetab, tõlgendab ja mõtestab kõiki kogemusi. See süsteem areneb kogu inimese elu vältel ning püsib teadvuses vaid aktiivse püüdluse abil, mis tavaliselt pole teadvustatud. Shor nimetab seda süsteemi üldistatud reaalsusorientatsiooniks (generalized reality-orientation, 1959: 585). Teisisõnu öeldes on indiviidi normaalsele virgele teadvusele omane selline süsteem, mis ütleb, et kandiline ja nelja jalaga asi söögitoas on laud, mitte piinapink või hämaras kalmistuvärava kõrval liigutav asi on põõsas, mitte koolnu. Kui see süsteem muuta mittetoimivaks (Shori järgi ei kao üldistatud reaalsusorientatsioon täielikult isegi sügavaimas transis), pole kogemustel enam harjumuspäraseid tähendusi, kuna neid ei seota indiviidi üldise kogemustepagasiga. Shor väidab, et hüpnoos koosneb tegelikult kahest protsessist, millest üks on uue ajutise orientatsiooni loomine ja teine üldistatud reaalsusorientatsiooni suhteliselt mittetoimivaks muutmine. Muistendite reaalsuseks nimetangi ma seda uut orientatsiooni, mis teadvuse muutunud seisundi korral aktualiseerub ning kerkib üldise reaalsusorientatsiooni kohale ning lähtub pärimuslikul teel edastatavatest usundilistest kujutelmadest. Kuna vaadeldavate kultuuride puhul on meil tegemist peamiselt suulise pärimusega ning suure osa uskumusi kujundavaid narratiive võib liigitada muistenditeks, püüan terminiga rõhutada just muistendite osa religioossete kogemuste vormimisel. Olen kuulnud ka arvamusi, et muistendite reaalsuse asemel oleks õigem kasutada mõistet müüdiline või müütiline reaalsus. Kuna aga eesti (ja mitmete teistegi läänemeresoome rahvaste) müüdid on enamasti muistenditeks transformeerunud ning ka soovimatusest siduda terminit müütilise loomisajaga, eelistan esialgu muistendite reaalsuse juurde jääda.
Traditsioon mõjutab üleloomulikku kogemust mitmeti. Kõigepealt annab ta ajendi või põhjuse selle formeerumiseks. Inimene võib olla patustanud mõne ühiskondliku normi vastu, millele traditsiooniliselt peaks järgnema karistus selle normiga seotud üleloomuliku olendi poolt. Üleastunu teab seda. Ta on kuulnud ka mitmeid lugusid analoogiliste olukordade kohta. Ja haldjas ilmub. Või viibib keegi paigas, kus sageli vaime nähakse ja kus väidetavasti on isegi ohtlik üksi olla. Ta teab seda, on kuulnud vastavasisulisi lugusid. Ja vaim ilmub. Või on keegi kas päritolu või mõne tundemärgi poolest arvatud eriliste võimetega inimeste hulka. Ta tajub, et inimesed, kellega ta iga päev kokku puutub, ootavad vaid ta ande ilmsikstulemist. Ta on kuulnud mitmeid lugusid oma vanemate (vanavanemate) väljavalituse kohta. Ja anne tuleb ilmsiks. Loetelu pole lõplik, kuid sisaldab vahest kõige olulisemaid üleloomuliku kogemuse ajendeid. Ent traditsioon ka kujundab iseenda poolt esile kutsutud üleloomulikku kogemust. Sisaldavad ju vastavasisulised jutud lisaks situatsioonikirjeldustele ka üleloomulike olendite kirjeldusi. Järgnevale viidates olgu öeldud, et need kirjeldused pole liiga täpsed, vaid jätavad piisavalt palju tõlgendamis- või sobitamisruumi igaühe nägemuste tarvis.
Kui uuesti ^samaanidest rääkida, siis võib öelda, et tulevane ^samaan viib oma nägemused traditsiooniga kooskõlla kahes etapis toimuva protsessiga: kõigepealt tõlgib ta oma visioonid sõnade keelde (nimetab või mõistatab need ära), seejärel aga annab neile veelgi traditsioonilisema vormi neist laulmise või jutustamise teel. Jutuks vormituna võib see kõlada nii: "Nägime üleni jääga kattunud koda. Läksime sinna, seal istusid mees ja naine, samas kõndis ringi alasti laps. Kojakatted olid lumest ja jääst. Tuli koldes vaevu vilkus. "Kes te sellised olete, kust tulete?" küsisid nad. Vastasin: "Mind juhivad kaks, kes ütlevad: ammustel aegadel märgitud teid mööda käijaks saa.2 Aga teie olete vist haiguste vaimud?" Kojas olid igasugused rauast ja vasest katlad ja muud nõud, mis kõik olid mäda täis. Nad sundisid mind mõistatama, kuid ma ei kuulanud neid korralikult. Laps küsis: "Kes ma olen?" Vastasin: "Sina oled vist peavalu?" - "Kui haiguse puhul loitsid, mine selle haiguse teed mööda." Eit ja taat küsisid: "Kes me oleme, mõistata ära." - "Taat on tiisikuse algus, eit aga köha algus." - "Õige," vastasid nad, "kui selline haigus hiljem teie juurde satub, siis tule ja ütle ning me aitame sind."" (Väljavõte nganassaani ^samaani Semjon Momde jutustatud pühendusnägemusest, Popov 1984: 102.) Nganassaani ^samaanilugude põhjal võib nentida, et vaim, kellega väljavalitu oma rännakul esmakordselt kohtub, tuleb kõigepealt ära arvata. Üleloomuliku olendi äratundmine, -nimetamine või -arvamine ongi üks osa tema traditsioonilisse vormi surumisest. Näiteks oli nganassaani ^samaanil Tubjaku Kosterkinil kolm hošitele-nimelist abivaimu, kes aitasid tal ära tunda üla- ja allilma paiku ning mitmesuguseid ^samaanirännakuil kohatud esemeid, mis "ei ilmunud talle sellistena, nagu nad tegelikult on" (Gratševa 1984: 91). Ent äranimetamisest üksi ei piisa. Et nägemust täielikult oma kontrolli alla saada, tuleb teda sõnadega kirjeldada - temast laulda või rääkida. Tähendab ju läbielatust laulmine või jutustamine isikupärasele kogemusele veel traditsioonilisema vormi andmist (vt Siikala 1984: 25-26). Initsiatsiooniperioodi ajal omandabki tulevane ^samaan suurema osa oma lauludest - abivaimude ja tulevaste rännakute kirjeldused.
Alljärgnevatel skeemidel on väga üldistes joontes püütud näidata neid tegureid, mis kujundavad inimese ettekujutusi maailmast. Näeme, et traditsionaalkultuuriga ühiskonnas (vasak skeem) on väga oluline suuline pärimus. See on nagu filter, mille läbi maailm indiviidini jõuab. Suuline pärimus koos informatsiooniga, mida indiviid saab teiste inimeste käitumist jälgides ning nende väärtushinnanguid väljendavaid reaktsioone meelde jättes, ongi see allikas, kust indiviid saab teavet kogu selle maailma kohta, mis jääb vahetult kogetava ümbruskonna piirest väljapoole.
Massikultuuriga ühiskonnas (parempoolne skeem) on suulise pärimuse osakaal palju väiksem. Avardunud on vahetult kogetava maailma piirid. Selle kohta, mis neist väljapoole jääb, saab indiviid informatsiooni eelkõige massimeedia vahendusel.
Skeem
J. Lotman jagab kõik inimkultuuri reaalsed kommunikatsiooni- ja tekstiliigid kahte suurde gruppi: 1) kommunikatiivaktid, mille eesmärgiks konstantse informatsiooni edastamine; 2) kommunikatsiooniaktid, mille eesmärgiks on info töötlemine ja uue teabe produtseerimine (Lotman 1990: 395-397). Võib üsna kindlasti väita, et religioosseid kogemusi ja uskumusi kujundavad teise grupi tekstid. Suuline pärimus kasutab sedalaadi tekstide edastamiseks vaid sõnalist keelt, massimeedia aga lisaks sellele mitmeid visuaalsete kujutiste abil kõnelevaid keeli. Kerkib küsimus, mil määral mõjutavad viimaste abil edasi antud tekstid meie uskumusi ja ettekujutusi.
Oletan, et
1) kuigi inimese poolt vahetult kogetava maailma piirid on avardunud ning suure osa neist väljapoole jääva kohta käivast teabest saab ta visuaalse informatsioonina, ei vähene sfäär, mille skeemil tinglikult nimetasin kaugeks ja üleloomulikuks - see nihkub vaid kaugemale, jäädes alati visuaalselt kogetava maailma piiride taha.
Võib-olla nihkuvad veidi rõhud. Traditsionaalkultuuri inimene jagab maailma umbes sellisteks osadeks:
1. Meie - tema ise ja ta sugu- või kogukonnakaaslased. 2. Nemad - kaugemad naabrid, teised hõimud ja rahvad, kellega on vahetuid kontakte. Nemad äratavad võõristust kummaliste ja vahel võigastegi kommetega (sageli arvatakse, et nad söövad lapsi või isegi inimesi). Nad on ohtlikud eriti seetõttu, et on seotud poolinimeste ja toopoolsetega. 3. Poolinimesed - koerakoonlased ja muud sellised olevused, kes elavad inimeste maailma ja toopoolse piiril. 4. Toopoolsed - jumalused, haldjad, vaimud, surnud esivanemad jne. Toopoolsus ei tähenda kaugust geograafilises mõttes, vaid kuulumist üleloomulikku sfääri. Manside poolt vaimude-haldjate kohta kasutatav väljend saas haljp sajt oolne maahum - kasetohust eesriide taga elav rahvas - iseloomustab vast kõige paremini toopoolsete kaugust meist.
Tänapäeva inimene liigitab endasarnaseid üsna samamoodi:
1. Meie - vastavalt mõtlemise mastaapidele tähendab see nii perekonda, kildkonda kui kogu rahvast (eriti väiksemate rahvaste puhul). 2. Nemad - mitut liiki muud rahvad - põdrad, kilid, mustad jne. Nemad käituvad harjumatult või võikalt (söövad konni, koeri, ka lapsi, teevad inimlihast vorsti, peavad vannitoas siga, teevad parkettpõrandasse tulekolde jne). 3. Poolinimesed - on lähedases kontaktis üleloomulikuga. Need on mitmesugused täheinimesed, vaatlejad jne. 4. Toopoolsed - vaimud, ufod ja teised.
Oletan, et
2) vahetult kogetava maailmaosa piires ilmutab üleloomulik ennast ikkagi suulise pärimuse poolt kujundatud vormis.
Tekst, mis peab edastama konstantset informatsiooni (Lotmani liigituse järgi a-tüüpi tekst), kodeeritakse mingi süsteemi abil, edastatakse adressaadile ja dekodeeritakse sama süsteemi abil, millega kodeeriti. Tagasitõlkega saab taastada algteksti.
Informatsiooni töötlemise või uue teabe produtseerimise eesmärgil edastatav tekst (b-tüüpi tekst) peab läbi tegema mittetriviaalse tähendusnihke. See ei kulge kindlate teisendustehete kohaselt ega ole üheselt ettemääratud. Selle tulemuseks on uus tekst, mille loovad ühelt poolt juhus ja eksimused, teiselt poolt aga täieliku tõlkimatuseni küündiv erinevus lähteteksti ja sihiks oleva teksti koodides. Välistatud on võimalus tagasitõlke teel algtekst taastada.
Ka üleloomulikku kogemust põhjustav tekst peab läbima mittetriviaalse tõlke süsteemi. Reaalsuses eksisteerivaks mittetriviaalse tõlke süsteemiks peab J. Lotman ükskõik millist kunstilist teksti, mis teabevahetusse lülitatuna hakkab genereerima uut informatsiooni (Lotman 1990: 398). Meid huvitavatel juhtudel võib selliseks tekstiks olla memoraat või muistend. Üldistuste tasandil aga võiks religioosset kogemust genereerivaks mittetriviaalse tõlke süsteemiks pidada muistendite reaalsust.
Selleks, et muistendite reaalsust käivitada, peab eksisteerima mingi väline (sisestatav) tekst, mida muistendite reaalsus suudab ära tunda. Selleks on vajalik varasem semiootiline kogemus ehk teisisõnu - sisestatav tekst peab olema muistendite reaalsuse jaoks sobivas keeles. Tõenäoliselt ei aktsepteeri normaalse täiskasvanud inimese muistendite reaalsus massimeedia vahendusel edastatud valmispilte. Need võivad küll pildimällu kinnistuda, ent jäävad sõnade keeles kandma piiravaid "silte" - näiteks vampiir sellest ja sellest filmist või tulnukas tollest filmist. Või ebamäärasemalt - üleloomulik filmiolend. See tähendab, et võime küll meelde tuletada, kuidas mingi üleloomulik olend filmis välja näeb, aga selleks, et see meie aktuaalseid uskumusi ja ettekujutusi mõjutaks, tuleb mälupildiga seostuv sõnaline viit muuta üldisemaks - peame unustama pildi seotuse filmiga.
Väga väikeste laste puhul, kelle kõneoskus pole veel sõnaliste viitade moodustamiseks piisavalt arenenud, on võimalik filmipiltide teistsugune mõju. Samas ei suuda sellised lapsed üldiselt telerit jälgida. Vanemad lapsed aga seostavad filmipildid vastavate sõnaliste viitadega. Sellest tunnistavad sagedased küsimused selle kohta, kas üks või teine teleris nähtud olend ka "päriselt" eksisteerib.
Suulise pärimuse mõjul tekkivaid visioone iseloomustavad vaid mõned olulised detailid - hall mehike, must mees, valgeis rõivais mees, poisike, noor naine jne. Ülo Valk kinnitab näiteks, et enamasti pole eesti muistendites antropomorfsena ilmuva kuradi välimuse juures märgitud ühtki deemonlikkusele osutavat välist tunnust, tegemist on näiliselt tavalise inimesega. Kuradit reedab ebatavaline käitumine (1994: 19). Udmurdi vetehaldjas ilmutab ennast tavalise talutaadina. Tema tõelisele olemusele viitab vaid märg kuuesiil (Lintrop 1993: 58). Ingeri rehehaldjat iseloomustab tulipunane nina (Honko 1972: 89). Maja- ja saunahaldjad on mitmel pool valgeis rõivais habetunud mehed. Võib öelda, et ennast ilmutav üleloomulik olend on varustatud vaid äratundmiseks hädavajalike traditsiooniliste tundemärkidega.
Oletan, et
3) visuaalselt edastatav ei mõjuta ka sellepärast inimese religioosset teadvust, et valmispiltidena antavad üleloomulikud olendid ja nähtused (õudusfilmide vampiirid ja nõiad, kaugete tsivilisatsioonide jubedad olendid jt) ei jäta piisavalt ruumi indiviidi oma kujutelmadele. Üleloomulik kogemus tekib vaid traditsioonilise ja individuaalse interaktsiooni tagajärjel. Teisisõnu - selleks, et tekst (olgu visuaalne või sõnaline) käivitaks usundilist kujutelma mõjutava protsessi, peab ta olema piisavalt lünklik.
Filmide üleloomulikud tegelaskujud on sageli konstrueeritud mingi pärimuse põhjal, kuid mõeldud esile kutsuma vaid hirmu- või õuduselamust. Nad on liiga palju oma loojate looming - st nad on liiga konkreetsed, individuaalsed. Ning nad mõjuvadki nii jubedalt, et vaataja lausa peab ennast veenma selles, et tegelikult pole neid olemas. Muistendite reaalsuse asemel käivitub hoopis teadvust kaitsev protsess.
Selleks, et massimeedia kaudu edastatav "õuduspilt" haakuks muistendite reaalsusega, tuleb ta kõigepealt muuta vähem individuaalseks ja vähem konkreetseks - tõlkida ta sõnade keelde või muuta ikooniks - märgiks, mis tuletab meelde aktuaalse religioosse tausta.
Võib-olla on muistendite reaalsusega haakuvate tekstide osakaal tänapäeva ühiskonnas vähenenud ning sellepärast ei oska inimesed sageli oma üleloomulikule kogemusele konkreetset vormi anda. Siis kipuvad need jääma ebamäärasteks "jõudude" ja "vägedega" lävimisteks.
Aado Lintrop